Vastupidiselt üldisele ja tihti loosunglikule arvamusele ei ole internet siiski Eestis põhiõigus ning e-riigis ei ole kõrgeima võimu kandja rahvas. Sest juba ainuüksi poolel maaperedest puudub kodus internetiühendus.
Andrus Hiiepuu: E-riigis ei kuulu kõrgeim võim veel rahvale
1. aprill 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See ei jäta neid inimesi ilma mitte ainult võimalusest ajada neti teel asju riigiasutustega või osaleda e-valimistel, vaid hulgast vajalikust infost või teenustestki, mis arvutiekraani kaudu jõuavad tarbijani odavamalt kui muidu. Rääkimata meelelahutusest, eks ole seegi mõnikord vajalik.
Digitaalne lõhe
Statistikaameti viimatisest koduinternetiteemalisest uuringust nähtub, et digitaalne lõhe jookseb kõige selgepiirilisemalt maa- ja linnaasulate vahel. Iseenesest on see ootuspärane ja mõneti paratamatu tulemus: vaadates interneti püsiühenduse levikut viimastel aastatel ning valikuvõimalusi eri hinnaga netiühenduste vahel, eristuvadki üksteisest maa ja linn.
Teenusepakkujad panustasid rohkem piirkondadesse, kus elab arvukamalt inimesi. Samal ajal ei ole sellise eristamise puhul siiski kõik välja joonistunud nii mustvalgena ning samuti ei pea ma õigeks hakata taas rääkima kahest Eestist, sest paljud inimesed ei tahagi endale koju internetiühendust. Seda ei pea uuringu kohaselt üldse vajalikuks lausa üle poole internetiühenduseta maaperedest.
Kuid keskendume praegu neile maainimestele, kes tahaksid koju internetti. Ja osalt neile, kel juba on kodus netiühendus. Kümnest maa-asula elanikust neli peab internetiühenduse ja -seadmetega kaasnevat kulu liiga suureks. Peale selle teadmine, et ühendus on maal aeglasem kui linnas.
Märkimisväärne on siin see, et internetipanka kasutavad maa- ja linnaelanikud täpselt ühepalju. Seda olulist toimingut kannatab teha aeglase netiühendusegi korral ning see ei maksa ülemäära palju. Samuti loetakse maal ja linnas enam-vähem ühepalju internetis ajalehti-ajakirju.
Vahe tuleb sisse muudes teenustes-toimingutes. Internetikasutajast maainimene suhtleb neti kaudu vähem riigiga, täidab harvemini online-blankette, otsib vähem tervisega seotud infot, kasutab arvutit harvem meelelahutuseks kui linnaelanik.
Kui netiühenduse kurdetud hind kõrvale jätta, on eelmainitud olukorra otsene mõju nii internetiühenduseta kui -ühendusega taluperede rahakotile tegelikult veel suurem. Võtkem kas või sõidukulu, mis kaasneb maainimese pea iga tegevusega.
Vaja on sõita poodi, kooli, arsti juurde, lähemasse suuremasse keskusse mõnd teenuselepingut sõlmima või pensioniavaldust täitma. Siia lisandub puudus nii-öelda pehmemast poolest, mida on raske rahasse ümber arvestada.
Nimetagem seda siis mugavuseks, lisaväärtuseks või elukvaliteediks, mis annab meile kas või rohkem aega enda peale mõtlemiseks. Kas või lugemiseks ja silmaringi laiendamiseks.
Tiiger hüppab jälle
Kirjeldatud reaalsus tegi ilmselt kurvaks, mõne pahasekski. Ärge heituge, hea uudis on see, et tiiger hüppab jälle. Vahest mäletate veel seda kümmekond aastat tagasi käivitunud Tiigrihüppe riiklikku programmi, mille algeesmärk oli küll koolihariduse parandamine nüüdisaegse infotehnoloogia abil, kuid mis kiiresti sai laiema ja sümboolsema tähenduse.
Seekord on riigi asemel tiigri hüppama meelitanud sideettevõtted. Ilmselge on see, et igasse maapiirkonda ei saa vedada traate ning internet tuleb kohale tuua õhu kaudu. Nii on tehtudki, sest traadi vedamine on väga kallis.
Ilmselt on paljudele uudis, et pea kõik Eesti nurgad on juba kaetud traadita internetivõrguga, mis üha moodsama tehnoloogia lisandudes muutub kiiresti järjest kvaliteetsemaks ja teenus aina odavamaks.
Alguses oli Kõu-internet, praegu on parim pakkumine turul WiMAXi tehnoloogial põhinev koduinternet. Sisuliselt on maaperel võimalik peaaegu mõne kohaliku lehe tellimishinnaga saada koju traadita lairibaühendus, kus andmesidekiirus on megabitt ning see kiirus ei kõigu. See tähendab, et veebilehtede avanemist ei mõõdeta enam sekundite või minutitega, vaid sekundikümnendikega.
Seega saaks e-riigiski kõrgeima võimu kandjaks tõusta rahvas, kui ta seda vaid tahaks. Õigupoolest, kui ta oskaks seda tahta. Digitaalset lõhet ilmestab muu seas kummaline olukord, kus internetist leiab üha rohkem riiki, olgu see digiallkirja kasutus, e-maksuamet või e-kool, teisalt suureneb aasta-aastalt elanike oskamatus internetti kasutada.
Kui 2006. aastal mainis statistikaametile 43 protsenti küsitletud peredest interneti puudumise põhjusena selle puudulikku kasutusoskust, siis mullu oli vastav näitaja Eestis 62 protsenti.