Pool aastat Pärnu noorsoopolitsei tööd tüürinud Nurmely Mitrahovitš loodab, et kord jõuab päev, mil alaealise õigusrikkuja vanus enam kolinal allapoole ei kuku ja lõpeb põhjus rääkida koolieelikutest suitsupahvijatest või verinoortest alkoholitarvitajatest.
Mitrahovitš, ametinimetusega Lääne politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna korrakaitsetalituse vanemkonstaabel, maakeeli kohaliku noorsoopolitsei juht, on vastutusrikkal kohal ohje hoidnud pool aastat. Ta tunnistab, et hakkab uute kohustustega harjuma, ehkki noortega on ta politseitöös kokku puutunud varem konstaablitööd teheski – kolm aastat.
“Kui mulle enne öeldi, mida teha tuleb, siis nüüd vastutan sellegi eest, et teised saaksid oma ülesannetest aru. Proovin olla neile nii hea juhendaja, kui oskan,” selgitab Mitrahovitš. “Enne mind oli noorsoopolitseil väga hea juht, kelle pealt õppisin. Oleks kehvem olnud, polekski ma võib-olla tahtnud seda tööd teha.”
Hea eelkäija all peab noor vanemkonstaabel silmas praegust infotöötlustalituse komissari Kätlin Alvelat, kes mullu Mitrahovitšile teatepulga üle andis.
Mitrahovitš tõdeb, et ehkki mõte politseitööst saatis teda Koidula gümnaasiumi viimastes klassides õppides mitu aastat, ei olnud see tema esimene valik. Vastne gümnaasiumilõpetaja pidas politseikooli sisseastumiskatseid rasketeks ja pelgas ukse taha jäämist.
Nii pidi naisest saama hoopis lootustandev loomaarst, kuid tohtrikarjäär jäi lühikeseks. Õigupoolest ei jõudnud alatagi, sest Mitrahovitšit tõmbas endiselt korrakaitsetööle. Võttis julguse kokku, läks katsetele ja sai sisse. Ega kahetse.
Ehkki uute kohustustega on vanemkonstaablil rohkem planeerimistööd ja vastutust, ei ole ta võõrdunud teistest tahkudest, millega noorsoopolitseinik iga päev kokku puutub. Nii tuleb suhelda vanematega, kellele lapsed muret teevad, neile nõu anda ja vajadusel spetsialistide juurde suunata. Oma osa ajast võtab õigusrikkumiste menetlemine ja avaldustega tegelemine.
“Tihti on nii, et tahaks aidata, aga ei saa,” mõtiskleb Mitrahovitš. “Politseil on oma ülesanded ja me ei saa kellegi teise last kasvatama hakata. Siis on meie ülesanne suunata inimene näiteks lastekaitsetöötaja või psühholoogi juurde.”
Nii liigub sageli mõte küsimuse juurde, kuidas kasvavad armsatest lasteaialastest pättusi tegevad ja seadusega pahuksis noorukid. Kindlasti on paljudel juhtudel probleem peidus perekonnas, teisalt püüavad vanemad teha kõik, et järeltulijal hästi läheks, kuid pingutustest hoolimata jääb midagi vajaka.
Üks politsei ülesandeid on teavitada vanemat, kui tema laps on õigusrikkumisega hakkama saanud, sest paljud noored ise ei räägi. “Osal tekib kaitsereaktsioon, ei usuta, et nende laps on näiteks suitsetanud,” selgitab Mitrahovitš.
Kõige raskem on noorsoopolitsei juhi sõnutsi siis, kui vanem asub politseisse sattudes last kaitsma. Nii ei teki lapsel tunnet, et ta on midagi valesti teinud. Saadab korda järgmise tembu ja teab, et ema kaitseb teda jälle. Sellised juhud on harvad, kuid õõnestavad politsei autoriteeti ja näitavad alaealisele, et ta tohibki juua, suitsetada, varastada.
Alaealiste alkoholilembus on üks noorsoopolitsei suuremaid muresid või nagu Mitrahovitš ütleb: kellelegi pole enam uudis, et noored alkoholi tarvitavad. Järjest rohkem tuleb ette vargusi ja kaupa himustama ei aja enamikul juhtudest tühi kõht, vaid kambavaim. “Minnakse nahaalselt näiteks Rimisse, varastatakse suitsu ja teatakse, milliste nippidega vahele ei jää,” räägib vanemkonstaabel. “See on kahjuks levinud.”
Kui varem tekkisid probleemid politseiga peamiselt põhikooli viimases klassis, siis nüüd peavad oma väärtegudest aru andma nooremadki.
Mitrahovitši jutu järgi on kõige raskem nendega, kes veel pole jõudnud kriminaalvastutuse ikka ja tunnevad end karistamatult. Nad panevad toime väär- ja kuritegusid ning korrakaitsja ainus võimalus on saata rikkuja alaealiste komisjoni, kust tihti pääseb vaid hoiatusega. Nii tekib noorel tunne, et midagi ei juhtu, ja julgust pätti teha tuleb aina juurde.
“Rikkujate vanus läheb järjest allapoole ja ma loodan, et ühel päeval see muutub. Millistel tingimustel, ei tea,” jääb vanemkonstaabel mõtlikuks.
Küll usub Mitrahovitš, et muutuste alus on eelkõige kodu ja sealt kaasa antavad väärtushinnangud. Ta räägib, et koolis loenguid pidades on tavaline, kui kolmanda klassi lastest enamik ütleb, et vanemad on neil lubanud kodus alkoholi proovida.
Noorsoopolitseinik ei pea põhjendust “parem joogu kodus kui kuskil mujal” õigeks. “Kui mina nii noor olin ja ema oleks mulle ostnud alkoholi ja seda lubanud kodus tarbida, siis ma ei tea, kas ma praegu istuksin siin,” leiab ta.
Nagu paljudel asutustel on noorsoopolitseilgi püsikliendid, kes aastatega kogunenud mahuka paturegistri, vahelejäämiste, trahvide või kainestusmajas istumiste peale pikka vilet lasevad. Mitrahovitši sõnutsi on neid noori kõige raskem aidata ja seda suurem on korrakaitsjate rõõm, kui mõni neist end uuest, pahandustevabast küljest näitab.
“Võin näite tuua poisist, kellega eelmisel aastal oli palju probleeme, iga kuu toimus midagi. Eelmine nädal käis ta tunnistajana siin ja taustakontrolli tehes oli hea meel näha, et ta on end kolme kuuga kokku võtnud ja uusi pahandusi pole,” räägib Mitrahovitš. “See teeb rõõmu.”
Politseitöö osa kontrollimise ja tagajärgede kõrvaldamise kõrval on ennetustöö, mis algab lasteaias. Kui koolilapsi huvitab kohtumistel kõige rohkem trahvide suurus, siis lasteaias tutvustavad korravalvurid oma tööd, lubavad politseiautossegi istuda või sõrmejälgi võtta.
Noorsoopolitsei juhi kinnitusel on selliste ettevõtmiste peamine eesmärk lastele näidata, et politseid pole vaja karta. Tema väitel on palju juhtumeid, kus viie-kuueaastaseid hirmutatakse politseiga, kui laps näiteks õigel ajal magama ei jää.
Kui Mitrahovitš noortega töötades millestki puudust tunneb, siis meessoost politseinikest, kes oleksid valmis noortega tegelema. Praegu on tema kamandada naisteüksus, sest mehed armastavad põnevust, mida patrullitöö pakub.
Samal ajal saavad hästi hakkama naisedki, kes vajadusel teevad kurjemat häält ja jooksevad järele. Minema silkamisi tuleb ette tihti, kuid harvad on need korrad, kui putkupanijat kätte ei saada. Ja kui ta plehku pääsebki, jääb ta nii väikeses linnas kui Pärnu varem või hiljem korrakaitsjatele silma.
“See on juba küllaldane karistus, kui politseid nähes peab pidevalt varjuma. Ju ta teab, et on midagi valesti teinud, muidu ei jookseks minema,” usub Mitrahovitš.