Sotsiaaltöötaja teab elektriauto häid-halbu külgi

Enn Hallik
, sporditoimetuse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tori valla sotsiaaltöötaja Silvi Pool peab elektriauto plussideks vähest kulukust ja mugavat manööverdamist, miinusteks lühikest läbisõitu ja vähest mahtuvust.
Tori valla sotsiaaltöötaja Silvi Pool peab elektriauto plussideks vähest kulukust ja mugavat manööverdamist, miinusteks lühikest läbisõitu ja vähest mahtuvust. Foto: Urmas Luik

Tori valla sotsiaaltöötaja Silvi Pool sai Mitsubishi Mievi võtmed kätte 4. juunil ja on nüüd elektriautoga teinud 6800 kilomeetrit töösõite.

Kuus sõidab Pool üle 1000 kilomeetri, päeva läbisõit on poolsada ja enam kilomeetrit. Peamiselt tähendab see oma vallas asjade ajamist ja Pärnu otsi.

“Suvel vedas ühe laadimisega 120 kilomeetrit välja, nüüd on ilmad jahedamaks läinud ja aku saab 80 kilomeetri kandis tühjaks. Mis talvel juhtub, kas siis Pärnu julgen sõita, ei oska arvata,” räägib Pool. “Kui salongi soojendan, väheneb läbisõit oluliselt, varbaid külmetades saan pikemalt sõita.”

Poolil on hea meel, et vallale jäi alles elektriautost mahukam Citroën Berlingo. Nii saavad kaks sotsiaaltöötajat ja abivallavanem kolmekesi kahe autoga vastavalt vajadustele toimetada.

Kui Tori vald elektriauto kätte sai ja sotsiaaltöötajad sellega inimesi külastama hakkasid, oli heatahtlikku uudistamist palju, nüüd ollakse mootoripõrinata sõiduriistaga harjunud. Harjunud on autoga ka Pool, kel selged Mievi plussid ja miinused.

“Sõita on automaatkäigukastiga mugav, kiirendus on väga hea, esimese lume ja suvekummidega kogesin sedagi, et teel püsime hästi. Väikest autot on lihtne kitsastes tingimustes, näiteks mõnes hoovis, ümber pöörata. Kinni pole ma veel jäänud, aga ega erilistesse mudaaukudesse ole riskinud ronida,” tõdeb Pool. “Kui miinustest rääkida, siis neiks on kindlasti väike sõidumaa, vähene ruumikus ja salongi kokkuhoiust tingitud jahedus.”

Päevast päeva elektriauto kasutaja olulisim teema on mõistagi laadimine. Pool märgib, et tema ja kolleegi arvestuste järgi kulub tõesti 100 kilomeetri sõitmiseks vaid kahe euro eest elektrit, nagu tootja lubab, aga laadimispunktid nagu iga uus asi pole esimese hooga päris täiuslikud saanud.

“Meie paneme auto vallamaja laadimispunkti kohe laadima, kui seisma jääme, sest ei pea aku täielikku tühjenemist ära ootama. Paraku on sotsiaaltöötajate autodele ehitatud punktidel suur puudus, mida ka riigihankega ehitanud KredEx tunnistab. Nimelt ei tohi ühendusadapter vett saada, aga praegu on see selgelt vihma käes, kui ma talle kilekotti pähe ei tõmba,” räägib Pool. “Teine puudus meie aspektist on, et kiirlaadimispunktid ehitati küll bensiinijaamadesse, kus saab WCs käia ja kohvi juua, aga mitte haiglate lähedale, kuigi meie sagedasti oma inimestega arsti juures käime. Enamik elektriautoga sõitjaid on ju sotsiaaltöötajad, Pärnu haigla juures peaks kiirlaadija olema.”

Kiirlaadijad on meie kandis olnud üsna lühiksest aega, kasutamise kogemus seega napp. Pool tunnistab, et veidi isegi pelgas kiirlaadijat, kuna kuulis, et kaks elektriautot seal käimise järel koolis.

“Lõpuks ikka käisin ära. Minnes oli pool akut täis, 15 minutiga jõudsin 90 protsendi peale, kõik toimis,” kinnitab Pool.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles