Ooperitähti võrsub Pärnumaaltki

Anu Villmann
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hanna Kivila ja Egert Aviste pääsesid rahvusooper Estonia konkursil „Estonia otsib ooperistaare“ 12 parema sekka ja nüüd saavad nad programmis OPERAtsioon VOX õppides aimu, mida ooperiartisti amet endast kujutab.
Hanna Kivila ja Egert Aviste pääsesid rahvusooper Estonia konkursil „Estonia otsib ooperistaare“ 12 parema sekka ja nüüd saavad nad programmis OPERAtsioon VOX õppides aimu, mida ooperiartisti amet endast kujutab. Foto: Ants Liigus

Hanna Kivila, Rael Rent ja Egert Aviste on noored lauljad, kelle nimi tasuks ooperipublikul juba praegu meelde jätta.

See kolmik läbis rahvusooper Estonia korraldatud konkursi „Estonia otsib ooperistaare“ ja võitis kohad koolitusprogrammis OPERAtsioon VOX, kus hea hääle ja julge esinemislaadiga musikaalsetele noortele antakse esmane ettekujutus ooperilaulja elukutsest.

Konkursile registreerinuid oli 106, reaalselt tuli eelvoorudesse ette laulma sadakond noort kogu Eestist, neist Tallinnast ja Harjumaalt ligi pool, Tartust 20 inimest ja mujalt maakondadest alla kümne huvilise.

Oktoobri lõpus toimunud finaalvoorus teatrilaval valis komisjon 31 edasijõudnust programmi tosin hõbekõri. Pärnumaalt pääsesid nende sekka Sütevaka humanitaargümnaasiumi õpilased Hanna Kivila ja Rael Rent, maakonna esindajana sai edasi Märjamaa gümnasist Egert Aviste, kes on Toomas Volli lauluõpilane.

Ooperilaulja ABC

11. klassis õppiv noormees ei pea paljuks iga nädal üle 60 kilomeetri kauguselt Pärnusse legendaarse muusikaguru juurde häält helistama käia. Ja nii juba viis aastat. Ooperistaari konkursilegi läks ta Volli soovitusel.

Abiturent Hannat ärgitas väljakutset vastu võtma Sütevaka muusikaõpetaja ja dirigent Aire Luhaoja, kes oli neiule võistluseks valmistumiselgi abiks.

Nagu Egert haaras Sindi tüdruk Hanna võimalusest kohe kinni, ehkki tunnistab, et mõte püünel soleerimisest näis algul hirmutav, sest ta pole soololaulu õppinud.

“Alles kaks nädalat enne eelvooru harjutasin esimest korda elus ooperilaulu,” meenutab Hanna. “Olen küll Sütevaka noortekooris laulnud, aga muidu otseselt hääletrenni saanud pole.”

Vokaalsete võimete demonstreerimise kõrval tuli noortel võluda žüriid näitlejameisterlikkusega, kehastuda muu hulgas märjaks kassiks või hapukurgiks ning etelda koomilistes stseenides.

Võistlusmoment seljataga, jätkab tosin väljasõelutut OPERAtsioonis VOX, mille tarbeks kogunetakse pealinna igal teisel nädalavahetusel.

Reedest pühapäevani täidavad noorte aja rahvusooperi lavastuste külastamised, tutvumine kulissidetaguse eluga, arvustuste kirjutamine, keeleõpe, ohtralt on meeskondlikku ja individuaalselt arendamist. Peale vokaaltehnika lihvimise õpitakse solfedžot, plastilist liikumist ja kõike muud laval olemiseks tarvilikku.

Seega pole rahvusooperi koolitusprogramm kaugeltki kõrvutatav “Eesti otsib superstaari” saatega, sest siin on võitjad kõik osalejad.

Popstaarisõus ei tahakski Egert ega Hanna kaasa lüüa. Jah, laulda-esineda neile meeldib, aga melu ja möll, mis popartiste ümbritseb, pelutab.

Kas noored näevad end ooperilaval töötamas?

“Minu plaanid on programmist sõltumata seotud laulmise ja Eesti muusika- ja teatriakadeemia, Elleri või Otsa kooliga,” teatab Egert.

Hannal oli siiani valikus esikohal Tartu ülikool ja inglise filoloogia, muusika- ja teatriakadeemiat kaalus ta pigem alternatiivina.

“Olen kümme aastat viiulit õppinud, solfedžo põhi on olemas. Muusikaakadeemiasse oleksin ehk klassikalise laulu eriala katsetele läinud, aga kas ma sinna sisse oleksin saanud … Ei tea. Pärast programmi on šansid paremad,” loodab neiu, et saab nüüd selgust, kas ooperilaulja kutse võiks olla üks tema karjääriperspektiividest.

Muuseas, ei Egert ega Hanna külastanud enne programmi Estoniat just tihti. Ooper, nagu vestluskaaslased hästi kursis, pole noorte seas kuigi popp.

Pabin sees

Kuigi konkurss on möödas, jagub noortel pinget ja närveerimist programmigi. Endast tuleb maksimum välja panna, ei tohi jätta muljet, et ei taha või ei jaksa, usub Hanna. Kui kord selline võimalus avanenud, oleks rumal alla anda.

Lõpuklassi õpilasena ei salga neidis, et üle nädala Tallinnas koolitusel käimine ja igapäevase koolitööga järje peal olemine nõuab hoolikat planeerimist.

“Koju jõuan Tallinnast alles pühapäeva südaööl ja esmaspäeva hommikul ootab kool. Karm, aga olen harjunud õppima ja pingutama, olen hästi distsiplineeritud inimene,” kinnitab Hanna.

Ehkki nii Egertil kui Hannal on lavakogemusi rohkem kui mõnel nüüdisaja poptähekesel, tekitab suur teatrilava neis sellegipoolest aukartust.

Pabin on püünele mineku eel alati sees, aga eks närvikõdi käi asja juurde. Hanna tunnistab koguni, et tal on kohe päris suur närv sees, sest koolituskaaslaste seas leidub neid, kes juba kaks aastat ooperilaulmist õppinud.

“Kui Neeme Kuningas söödab meile igasuguseid ülesandeid ette, siis ma ei tea iga kord, kuidas neid lahendada. Näiteks, kui emotsionaalne peaks laval olema,” avameelitseb neiu.

Mis saab siis, kui OPERAtsioon VOX tuleva aasta mais lõpeb? Programmi läbimise järel saavad noored astuda publiku ette Estonia lavatükkides, parimad rahvusooperi stipendiumi lauluõpinguiks Eestis või välismaal.

Neeme Kuningas, OPERAtsiooni juht, lavastaja

“Pärnakate finaalipääs on väga tore, õpetajad ja juhendajad tegid ilmselt väga professionaalset eeltööd oma kasvandikega. Nad teadsid suurepäraselt, kuhu pürivad ja millised on kriteeriumid. Kiitus!

Iga noore andelaad on väga erinev, kuid muidugi tuleb silmas pidada, et nad on väga noored: vaid 16–17aastased.

Raelil on erakordne ühtlase tämbriga tugev hääl, Hanna on särtsakas ja artistlik musikaalne neiu ja Egert intelligentne, uudishimulik ja arenemisvõimeline noormees.

Mida OPERAtsioon VOX ehk sissejuhatus ooperilaulja elukutsesse endast kujutab?

Stuudium on väga pingeline, hariv ja treeningumahukas. Olen kindel, et poole aasta pärast mõtlevad kõik kursustel osalejad kunstist, loovusest ja maailmast pisut teistmoodi, kui nad tegid seda 2012. aasta sügisel.

Nad näevad palju etendusi Estonias ja ARTE-kanalil, teevad etüüde, lavalisi ülesandeid ja lauluharjutusi, töötavad grimeerijate, lavatööliste, kostümeerijate, rekvisiitoritena. Ikka selleks, et pidada lugu kõikidest ametitest, mis teatris leidub. Staariks olemine on veksel, mis tuleb oma ande ja tööga välja lunastada, mitte eesmärk.

Kui tõenäoline on, et programmis osalejatest saavadki elukutselised ooperilauljad?

Tõenäosus selleks on vägagi olemas, kuid see sõltub eelkõige noortest endist. Nende eneseusust, töötahtest ja -võimest, usaldusest, armastusest lauljaameti vastu ja õnnestki.”

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles