/nginx/o/2016/09/01/5786795t1ha946.jpg)
Tomski raudteeinseneride elektromehaanika instituudi auväärsemate lõpetajate kasinas nimekirjas on ka kaks jeestlast. Mitte et Karl Genrihhovitš Vaino ja Aleksei Aleksandrovitš Müürisepp oleksid midagi vägevat korda saatnud õpitud erialal, vaid et mõlemast said Eesti nõukogude sotsialistliku vabariigi kanged juhid. Esimesest umbkeelsest Eestimaa kompartei keskkomitee I sekretär, teisest Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees.
Sest ajastu au, mõistus ja südametunnistus ehk ainuvalitsev partei tahtis nii. Nagu nüüdki, kus ameti saamisel pole määravaks kompetents, vaid erakondlik kuuluvus.
Pärnakaile on markantseim näide selles vallas kindlasti siia Tallinnast nende õnne ehitama komandeeritud eelmine linnapea.
Seesuguses kontekstis on igati mõistetav keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse laupäevases Postimehes lugeda tõdemus: „Isegi kui vaatame seda päris viimast nädalat, siis ka kõige teravamad kriitikud on meid kiitnud sisulise töö eest. Pole olnud etteheiteid, kuidas riiki juhitakse, aga etteheited on olnud suhtlusviisile ja stiilile.” Selle peale ei oska muud kosta, kui imestada 2005. aasta 13. aprillist kõigutamatult oma toolil istuva peaminister Andrus Ansipi kombel: „Tule, taevas, appi!”
Ei tule nagu meelde, et kevadel streikinud ligikaudu 15 000 haridustöötajat oleksid Stenbocki majja lillesülemeid kandnud või hiljuti tööseisaku peatanud tervishoiutöötajad otsiksid avarat esinemispaika, et ühendkoorina hõisata kiidulaulu targale valitsusele.
Küll meenub rahvusvahelise kriminaalkohtu Rooma statuudi artikkel 6, milles tõdetakse, et internatsionaalne õigusemõistmine ei saa ignoreerida, kui kusagil toimub „rahvusliku, etnilise, rassilise või religioosse grupi” (…) „elukvaliteedi tahtlik halvendamine…” Et selline genotsiid Eestis - kas hoolimatusest või rumalusest, on omaette küsimus -, aset leiab, tõestavad statistikaameti numbrid.
Need ütlevad, et 2011. aastal rändas Eestist välja 6214 inimest, kuid sedagi, et minemine on olnud Ansip ametisse pühitsemisest hirmuäratav: kesmiselt 5000 valdavalt parimas elueas lahkujat aastas.
Õnneallikalt ei minda, kõige vähem põgeneksid eldoraadost 25–29aastased, nii et midagi on Isamaa ja Res Publica Liidu ja Eesti Reformierakonna juhtida maal väga valesti. Üldse mitte nii, nagu Pentus-Rosimannuse sõnust võiks järeldada.
Muide. Kolmas nimi Tomski kooli tuntud vilistlaste napis loendis on Sergei Drobotenko, vene humorist. Eks ta ole, tolategijad on alati ja kõikjal kõrgelt hinnatud.