Liita jah, aga kas ja kuidas kaotada mõttepiir naabrite vahel?

Foto: Ants Liigus

Kuigi avalikkuse närida on visatud uus kont – oravaparteilaste tõelise pale otsimine, jätkub selle taustal arutelu omavalitsuste ühinemise ja riigireformi üle, mis oli võtmeküsimus Pärnus toimunud neljandal maakogulgi.

Arutelus pakuti välja, et moodustada tuleb omavalitsusliitude Eesti, seega: üks maakond võrdub ühe omavalitsusega. Arvati, et sobivaim on kombinatsioon kihelkondade ja tõmbekeskuste Eestist. Paikselt mõeldes tuleks Pärnu linna kui omavalitsuse piir nihutada selle tegelikku asukohta, seega Sauga, Audru, Tahkuranna, Paikuse magalateni, kust inimesed nagunii linna tööle, kooli, arstile, poodi sõidavad ja seos kodupaigaga sisuliselt puudub. Ja küsiti lõpuks, mis on kõnealuse reformi mõte ja kui suur selle ettevõtmise kasu.

Kuus varianti

Omavalitsuskorralduse võimalikke mudeleid on kuus, nende variantide vahel käibki valik. Neist esimene – minivaldade Eesti – ei muuda midagi, kuni omavalitsused vabatahtlikult naabritega leibu ühte kappi ei pane.

Omavalitsusliitude Eesti puhul jäävad praegused linnad-vallad, kuid teenuste parendamiseks antakse osa ülesandeid maakondlikule avalik-õiguslikule omavalitsusliidule, kuhu kuulumine on kohustuslik.

Kahetasandiline Eesti jätab omavalitsused alles, kuid juurde luuakse teine, valitav omavalitsustasand praeguste maakondade piirides.

Kihelkondade Eesti tähendaks seda, et riik annab omavalitsustele liitumistähtaja, nii et tekiksid vähemalt 3000 elanikuga omavalitsused. Kes vabatahtlikult partnerit ei leia, liidetakse valitsuse otsusega.

Tõmbekeskuste Eesti variandis nimetab riik keskused, mille hulgast omavalitsus valib antud tähtaja jooksul endale liitumiseks sobiva. Vabatahtliku ühinemise võimalusest loobujad paneb riik kokku nagunii.

Maakondade Eesti võrdub vähemalt 25 000 elanikuga omavalitsuste tekkimisega, kus vabatahtlikust liitumisest möödavaatajad paneb kokku valitsus oma otsusega.

“Meie ettepanekutele on reageeritud väga aktiivselt,” kinnitas reformi peadirigent regionaalminister Siim Kiisler Pärnu Postimehele saadetud kommentaaris.

Kiisleri sõnade järgi ei ole saadud kirjalik tagasiside ja arvukate arutelude tulemused veel lõplikult kokku võetud, aga ta võib öelda, et senise olukorra jätkumist ei toeta keegi.

“Lahendusi nähakse muidugi erinevalt, aga kõige rohkem poolehoidu on leidnud tõmbekeskuste loogikal põhinev lähenemine,” mainis minister. “Palju on öeldud sedagi, et peame vaatama tulevikku, eilset reformi ei ole täna enam mõtet teha. Kuigi ajagraafiku suhtes lähevad arvamused lahku, tundub selleski osas olevat inimestel selge soov, et põhimõttelised otsused tehtaks kiiresti, juba järgmisel aastal.”

Esimene tärmin sellel teel on jaanuar 2013: omavalitsusreformi korraldamise seaduseelnõu kinnitamine Toompea saalis.

Koonga kosjaviinad

Pärnu maakonna loodepoolseim omavalitsus Koonga vald on nii hõredalt asustatud, et rahvaarvu pindalaga jagades ei anna kolme hingelistki ruutkilomeetri kohta välja. Põllumaad on napilt viiendik, metsa seevastu üle kolmandiku valla maa-alast. Nende vahele mahub 42 küla, mõnest järel vaid nimi või paar suitsu.

Kui riigis läinuks käiku niinimetatud Looduse variant, jäänuks Pärnumaale 11 omavalitsust tollase 23 asemel, neist ühegi teisega ühendamata meretagune Kihnu ja sisemaised Häädemeeste ja Koonga.

“Kolm–neli haldusreformi varianti olen läbi elanud ja nagu varemgi küsin nüüd välja käidud variantide puhul: mis läheb paremaks?” arutles Koonga vallavanem Andres Hirvela. “Keskvõim on nööri meie kaela ümber pingule tõmmanud ja nüüd käib sihitu tõmblemine: joonistame ainult piire. Tuleks teha üks suur Eesti vald ja asi vask.”

Hirvela arvamust mööda peab omavalitsuste töö ümberkorraldamine põhinema regionaalpoliitikal. Teisisõnu: riigis tuleb teha kõik, et töökohad linnadest maale tagasi tuua. “Kohalik omavalitsus ei puutu töökohtade loomisesse maal, aga selle ajaga, mis ma olen vallavanem olnud, on ligi 400 inimest siit läinud. Statistikaamet vaatab, kuhu rahvas liigub. Riik peab reguleerima seda, et elu maal säiliks.”

Kosjaviinu pole Pärnust pooletunnise autosõidu kaugusele jääval vallal ühelegi naabrile pakkuda. “Võtame meie kandi: Koonga, Varbla, Tõstamaa, Audru. Kus on siin ühine tõmbekeskus? Igal vallal on oma tõmbekeskus. Miks ma peaksin Audrus pidama jääma, kui ma linna lähen? Need on juba ammu kunstlikud tõmbekeskused, maakonna ainus tõmbekeskus on Pärnu,” tõdes Hirvela.

Koonga vallavanemat nörritab riigi suhtumine äärealadesse, viimane ilmekas näide on tuleva aasta remondikavast piirkonnale olulise Pärnu-Jaagupi–Koonga–Kalli riigitee väljajätmine. Aga sellele teele lubati mustkatet juba kümme aastat tagasi!

“Omavalitsuste kohta käib üle 400 seaduse, kui neid oli 200 ringis, püüdsin veel kõigega kursis olla. Nüüd tahetakse vallamajast teha vorstipoodi, aga meie müüme siin ainult ühte kaupa: rahva rahulolu,” nentis Hirvela.

Jätta või muuta?

Surju vallavanem, riigikogu mitme varasema koosseisu liige Jaanus Männik leidis, et praegune omavalitsuste süsteem on jätkusuutlik. Ta tugineb riigi alusdokumendile, põhiseadusele, tõdedes, et kelle iganes pakutud radikaalsed halduskorralduslikud muudatused eeldavad põhiseaduse täiendamist ja kohaliku omavalitsuse piire võib nihutada vaid nende arvamust kuulates.

Seaduse järgi korraldavad kohalikku elu omavalitsused ja neile pandud riiklike kohustuste kulud katab riik oma eelarvest.

“Millised on kõik kohaliku elu probleemid ja kas väikevallad suudavad neid kõiki täita?” küsis Männik ja tõdes, et need ei ole ega peagi olema ühesugused. “Vallad ei pea ega jaksa pidada haiglat, gümnaasiumi, muusikakooli, teatrit, korraldada ühistransporti, sest maa ja linna elulaad ja elukorraldus on erinevad.”

Männiku ettepanek on moodustada ja seadustada koos ülesannete ja iseseisva eelarvega avalik-õiguslikud maakondlikud omavalitsusliidud.

Halinga vallavolikogu esimees Raul Peetson leidis, et vajalikud on piirkondlikud ühinemised ümber keskuste ja üle maakonnapiiri. Halinga vald on nagu taskulamp teistele omavalitsustele, olles 1996. aastal Pärnu-Jaagupi aleviga liitudes esimene haldusterritoriaalne reformija koduriigis.

Peetsoni arvates võiks Pärnumaal olla viis omavalitsust: Pärnu linn ja neli valda, igal linnast väljuval suunal üks. “On vaja süsteem segamini lüüa ja seda muuta, kui arutame haldusreformi veel viis aastat, ei ole meil enam midagi arutada,” leidis ta.

“Oleme üles ehitanud e-riigi, kus enamik dokumente liigub elektrooniliselt. Meil ei ole vaja vallamajakarpe, raputame piirid maha, mõtleme vabalt, paljudel kaob küll kohalik keskus, aga midagi pole teha, see on efektiivse süsteemi eeldus, et hoida oma inimesi ja kultuuri,” arvas Peetson.

Sauga vallavanem Priit Ruut viskas õli tulle, teatades, et kaks on paras: linn (Pärnu) ja maa.

“Paljud vallad on moodustatud 21 aastat tagasi endiste külanõukogude baasil, nüüd tuleb moodustada toimepiirkonda arvestavaid omavalitsusi,” rääkis Ruut.

Elukorraldus

Reformi ohtudena nimetas Sauga vallavanem ääremaastumise suurenemist, kohaliku võimu võõrandumist, kogukonnatunde nõrgenemist, pidades tähtsaks seda, et kohaliku elu üle otsustaksid kohalikud inimesed.

Analoogselt linnaosadega tuleks moodustada praegustest osavallad ja töökorralduses lähtuda sellest, et üks spetsialist tegeleks suurema piirkonnaga kui senine üks omavalitsus.

Regionaalministri nõunik Taavi Linnamäe märkis, et kui tahe on olemas, saab haldusreformi aastaga ära teha.

“Inimesed on väga palju reformist juba ära teinud, arvandmed näitavad, et valdadest käib 71 protsenti elanikest tööl teistes omavalitsustes, tarvis on struktuuri kohandada nii, nagu inimesed tegelikult liiguvad,” leidis Linnamäe, kelle väitel käib kohalike omavalitsuste huvi endiselt administratiivse valla piire pidi ja prognoos ennustab rahvastiku vähenemist ja vananemist. Seega, muutusteta enam edasi minna ei saa.

Eesti regionaalarengu ja kohaliku elukorralduse konnasilm on palju tühjenevat või juba inimtühja maad ehk me ei suuda oma eluruumi hoida ega säilitada. Mis tahes läbi mõtlemata reform teeb karuteene neile, kes pole linnastumise kaasajooksikud. Viimane maaelu laastav näide on veel paiksetel varnast võtta: riigimetsa majandamise keskuse metskondade kaotamine koos kvalifitseeritud töökohtadega.

Pärnumaa omavalitsusjuhid toetasid aasta alguses Rapla maakonna omavalitsuste esindajate avalikku pöördumist “Eesti vajab riigireformi”. Põhimõttel, et riigi halduskorraldust käsitletakse tervikuna omavalitsustest kuni keskvõimu tasandini ja ümberkorralduste puhul toimuvad kõiki haldustasandeid hõlmavad muudatused.

“Meie omavalitsused peavad kohanema inimeste eluga, selle asemel et püüda inimeste elu suruda kunagi paika pandud omavalitsuspiiride raamidesse,” ütles Kiisler.

Reformi võimalik ajagraafik

Kavandatava kohaliku omavalitsuse haldusreformi eesmärk on luua omavalitsused, mis suudavad täita ülesandeid nii, et tagatud oleks piirkonna sotsiaalne areng ja pidev majanduskasv.

* Jaanuar 2013: omavalitsusreformi korraldamise seaduseelnõu kinnitamine parlamendis.

* Veebruar: omavalitsuste ettepanekud alustada liitumisläbirääkimisi.

* Aprill: ettepanekute vastuvõtmise või neist keeldumise tähtaeg.

* 19. aprill: volikogude otsused haldusterritoriaalse korralduse muutmise kohta.

* 29. aprill: maavanem esitab haldusterritoriaalse korralduse muutmise taotluse koos nõutava dokumentatsiooni ja oma arvamusega siseministeeriumile.

* 27. juuni: kohaliku omavalitsuse üksuste haldusterritoriaalset korraldust muutva määruse eelnõu riigikantselei menetluses.

* Hiljemalt 22. juulil teeb Eesti valitsus määruse haldusterritoriaalse korralduse muutmise kohta.

* Haldusterritoriaalse korralduse muudatus jõustub asjaomase volikogu valimistulemuste väljakuulutamise päeval ja samast päevast jõustub ühinemisleping.

Andmed: siseministeerium