Niinimetatud koduomanike maamaksust vabastamise seaduse puhul käitus riigikogu ülepeakaela, mingeid terviklikke prognoose seaduse rakendamise kulude ega arenduste kohta enne ega vahetult pärast seda ei tehtudki.
Uus maamaksu kogumise süsteem on vildakas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikontrolli äsja lõppenud audit näitas: maaomanik ei saa kindel olla, et riik küsib temalt õige maamaksusumma.
Maksusumma suurusega eksimist tuli riigikontrolli äsja lõppenud auditi järgi kõige rohkem ette looduskaitseliste piirangutega maadel.
Arvutusvigade või seaduse tõlgendamisvõimaluste tõttu vääralt arvestatud maamaks pole küll põhjustanud riigile märkimisväärset kahju, kuid osa maksumaksjaid on selle tulemusel maksnud vajalikust rohkem maamaksu või saanud põhjendamata soodustusi.
Maamaks on riigi kehtestatud maks, mille peaks maksu- ja tolliamet välja arvutama kohalike omavalitsuste esitatud andmete alusel.
Tegelikult see nii lihtne ei ole. Riik on omavalitsuste õlgadele jätnud oluliselt enam tööd ja vastutust, sealhulgas arvutuste tegemise. Maksu- ja tolliameti ülesanne on omavalitsuste arvutusi kontrollida, kuid amet ei tee seda.
Seetõttu sõltubki valesti arvutatud maksu avastamine suuresti maksumaksjast endast.
Riik peab hea seisma, et omavalitsustel piisaks oma ülesannetega hakkama saamiseks tuluallikaid. Iga valla või linna territooriumilt kogutav maamaks kantakse täies ulatuses vastava valla või linna eelarvesse.
Oluline tuluallikas
Ühe valdkonnana pöörasime auditis tähelepanu sellele osale maast, mille eest täieliku või osalise maksuvabastuse tõttu maamaksu maksta ei tule.
Need maksuvabastused puudutavad kõige enam maaomanikke, kellele kuulub looduskaitseliste piirangutega maa, mille puhul on ette nähtud 100- või 50protsendine maksuvabastus. Samuti avalikus kasutuses maad, mille eest maamaksu maksta ei tule. Järgmisest aastast lisandub neile kehtima hakkav kodualuse maa maksuvabastus.
Iga maksuvabastus või -soodustus toob kaasa kohalike omavalitsuste tulude vähenemise ja lisatöö nende väljaarvutamiseks. Nimetatud maksuvabastusi ühendab see, et andmete esitamise süsteem ei võimalda olemasolevate andmete põhjal kokku arvutada, kui palju jääb maamaksu pärast nende vabastuste rakendamist saamata.
Samuti ei tea keegi täpselt sedagi, kui palju kulub valdadel ja linnadel raha ja aega soodustuse väljaarvutamiseks ja kui suur võiks olla administratiivkulude kokkuhoid, kui omavalitsused sellest keerukast ja tihti käsitsi tehtavast registriandmete võrdlemisest vabastada.
Süsteemi hammasrataste vahele jääb kogu keerukas protsessis maksusoodustust saav maaomanik, kes üldjuhul pole võimeline kontrollima, kas talle maamaksuteatel esitatud arvutuskäik põhineb õigetel andmetel.
Veaohtlikud looduskaitsemaad
Eestis on 2012. aasta 1. jaanuari seisuga 3705 pindalalist kaitstavat loodusobjekti, nendest viis rahvusparki, 131 looduskaitseala, 150 maastikukaitseala ja hulk maastikukaitseala eritüüpe. Kõik need peavad olema kantud keskkonnaministeeriumi valitsemisalas peetavasse keskkonnaregistrisse.
Maaomanikud, kelle maid need loodusobjektid hõlmavad, on õigustatud saama kas osalist või täielikku maamaksuvabastust. Kõik riigikontrolli auditeeritud 13 omavalitsust olid looduskaitseliste maksusoodustuste väljaarvestamisel teinud vigu, mille tulemusel esitati maaomanikule maksmiseks vale maksusumma.
Kuna omavalitsusele ei ole antud juhiseid, kuidas looduskaitselisi piiranguid tuvastada, on vallad ja linnad maksuvabastusi arvutanud eri viisil. Osal juhtudel on ametnik oma võimalusi ja fantaasiat kasutades saanud maksuvabastusega ala suuruse tunduvalt väiksema või suurema, kui saaks järeldada keskkonnaregistri alusel tehtud kaardirakenduse andmetest.
Looduskaitseliste maade maamaksusoodustuste süsteem on kreenis seetõttugi, et mida enam kahaneb soodustuste tõttu omavalitsusele laekuv maamaksutulu, seda rohkem lisandub omavalitsusele tööd erisuguste piirangute väljaselgitamisel ja vastavate soodustuste arvutamisel.
Tehtud, mõeldud
Samalaadsed probleemid, nagu looduskaitseliste maamaksusoodustuste puhul, ilmnevad maamaksu arvutamisel eeldatavasti järgmisest aastast kehtima hakkava maamaksuseaduse muudatusega, mille eesmärk on vabastada maamaksust koduomanikud.
Kodualust maad maamaksust vabastades jäeti analüüsimata, kas riiklikud registrid võimaldavad üldse seadust soovitud kujul rakendada.
Nimelt tuleks vabastuse kohaldamiseks võrrelda omavalitsusel enne maksu- ja tolliametile andmete esitamist maakasutuste andmeid rahvastikuregistriga. Ja kui maaomaniku elukoht asub maksustataval maal, selgitada ehitisregistrist, kas sellel maal asub hoonegi.
Kui eelnimetatu põhjal saab maksuvabastust kohaldada, tuleb uurida, kas maaüksus paikneb tihe- või hajaasustuses, ja arvestada selle alusel maksuvaba osa. Tiheasustuse korral vabastatakse maamaksust 0,15 hektarit kodualust maad ja hajaasutuse puhul kaks hektarit.
Üheski uuritud omavalitsuses ei võimaldanud infotehnoloogilised lahendused selliseid automaatseid võrdlusi registrite põhjal teha. Seega tuleb omavalitsustel koduomanike maamaksuvabastuse rakendamiseks oma infosüsteeme arendada või need alles soetada. Või võrrelda registreid käsitsi, millega kaasneb töömahu oluline kasv.
Vaikiv regionaalminister
Koduomanike maamaksust vabastamise seaduse eelnõu seletuskirjas ega selle lisamaterjalides ei olnud sõnakesti juttu, milliseid arendusi on seaduse rakendamiseks tegelikult vaja ja kui suured võivad olla nende loomise kulutused.
Rahandusministeerium tunnistas auditi käigus, et terviklikke prognoose seaduse rakendamise kulude kohta enne seaduse vastuvõtmist ega vahetult pärast seda ei tehtudki. Koduomanike maamaksust vabastamise eelnõu algatati riigikogus 16. mail 2011. Seadus võeti vastu täpselt kuu aega pärast selle menetlusse esitamist.
Et eelnõu algatati riigikogus, mitte valitsusasutustes, ei läbinud see tavapärast eelnõude kooskõlastamise protsessi, mille käigus ministrid ja asjasse puutuvad asutused oleks saanud esitada eelnõu kohta oma kirjaliku arvamuse.
Eelnõu juhtkomisjonina menetlenud riigikogu rahanduskomisjon ei küsinud õigusakti mõjude kohta hinnangut riigikogu kantseleilt, mille pädevuses on seaduseelnõu mõjude analüüsimine.
Seadusemuudatus oli selle seletuskirja põhjal ajendatud Talllinna koduomanike suurest maksukoormusest ja hilisemates debattides keskenduti just pealinnale.
Samal ajal pole ilmselt Tallinn ega teised kompaktse asutusega suuremad linnad need, kus seaduse rakendamisega enim probleeme tekib, vaid omavalitsused, kus nii tihe- kui hajaasustusega aladel on küllaldane hulk koduomanikke, kelle kinnistud on valdavalt suuremad kui maksuvabastuse ulatus.
Regionaalminister Siim Kiisler, kelle kompetentsi oleks selle asjaolu väljatoomine pidanud kuuluma, eelnõu menetlemise ajal sellele tähelepanu ei juhtinud.
Pärast seadusemuudatuse vastuvõtmist jõudis rahandusministeerium seisukohale, et maamaksu paremaks haldamiseks on riigil otstarbekas luua veebipõhine infosüsteem. Selle loomiseks eraldati maa-ametile raha ja süsteem peab valmima 2014. aasta lõpuks. Uut infosüsteemi ei saa hakata kasutama enne 2015. aastat ja seetõttu tuleb enne seda omavalitsustel endal koduomanikud välja selgitada. Paljudel juhtudel tuleb raha ilmselt kulutada arendustele, mis pärast riikliku infosüsteemi käivitamist muutuvad kasutuks.
Maamaksu ei maksta avalikus kasutuses maa eest, seega, kui osa maaomanikule kuuluvast maast on avalikus kasutuses, tuleb see osa maamaksust vabastada.
Seaduses ei ole öeldud täpselt, mida “avaliku kasutuse” all silmas tuleb pidada. Kohalikud omavalitsused on eri seisukohal, kas maamaksust peaks vabastama näiteks avalikku kasutusse antud eratee aluse maa. Riigikontroll leidis auditis, et avalikus kasutuses maa maksustamist tuleks täpsustada.
Kallis hallata
Eri maksuvabastused ja -soodustused on maamaksust teinud osapoolte arvates proportsionaalselt Eesti kõige suuremate kuludega hallatava maksu. Riigikontrolli arvates tuleb riigil lihtsustada maamaksu administreerimist. Valdkond vajab ümberkorraldamist selliselt, et maamaksu arvestamiseks vajalikud andmed saab maksu- ja tolliamet automaatselt riiklikest registritest.
Maksu- ja tolliametil tuleb omavalitsustelt küsida vaid andmeid nende kehtestatud maksumäära ja kohalike maksusoodustuste kohta. Seejärel on ehk maaomanikulgi võimalik kontrollida oma maamaksuarvutuse õigsust ja maamaksu arvestamise vigade arv väheneks tuntavalt.
Alternatiivina võiks rahandusministeerium koostöös keskkonnaministeeriumiga analüüsida, kas looduskaitseliste piirangute talumiseks makstavad toetused ületavad maamaksuvabastuse suuruse.
Kui toetused maamaksu ületavad, tasuks kaaluda looduskaitseliste maamaksuvabastuste või -soodustuste kaotamist, et maaomanikule ei kompenseeritaks piirangute talumist topelt. Riigikontrolli hinnangul peab arutelu vara maksustamise teemal jätkuma nagu diskussioon omavalitsuse rahastamissüsteemi üle tervikuna.