Vana sprinter kipub jooksurekordeid uuendama

Andris Tammela
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anatoli Tšaikovski kandis 1980. aastal Moskva olümpiamängude Tallinna olümpiaregati avamisel eelviimasena olümpiatuld. Tema arvates on tõrvik töökorras, kui gaasiballoon ära vahetada.
Anatoli Tšaikovski kandis 1980. aastal Moskva olümpiamängude Tallinna olümpiaregati avamisel eelviimasena olümpiatuld. Tema arvates on tõrvik töökorras, kui gaasiballoon ära vahetada. Foto: Ants Liigus

Kunagi sprinterite seas Eesti tippu kuulunud pärnakas Anatoli Tšaikovski (69) jookseb endiselt paar korda nädalas, kuid endise spordimehena on ta rahulolematu tänapäeva treenerite ja spordirajatiste viletsa seisukorraga.

Kui Tšaikovskile külla lähen, tõmbab mees kergelt käte värisedes ja uhkusenoodiga hääles lahti ühe elutoa sektsiooni sahtli, mis on äärest ääreni medaleid, aumärke ja teeneteplaate täis. Sahtlist leiab nii linna, riigi kui omaaegse spordiseltsi Jõud meistrivõistluste trofeesid. Palju neid kokku on, ei oska ta öelda. Leiab siis teiste keskelt ühe medali ja võtab sahtlist välja: “Näe, Leedu meistri medal ka mul siin.”

See pole siiski Tšaikovski kõige hinnalisem trofee. Et fotograaf ei saa õiget kaadrit, palub ta jooksumehel midagi huvitavat kätte võtta. Tšaikovski otsib teisest sahtlist hetkegi mõtlemata välja 1980. aasta Moskva olümpiamängude tule originaaltõrviku, mille peale läheks silm särama ilmselt nii mõnelgi kollektsionääril.

“Olin Moskva olümpia Tallinna purjeregati avamisel tulekandja,” meenutas Tšaikovski. “Viisin tule Piritale, pärast said kõik kandjad tõrviku endale. Arvan, et kui gaasiballoon ära vahetada, töötab ta praegugi.”

Sindi poiss hakkas raamatu abil treenima

Tšaikovski kasvas koos kahe noorema õega üles Sindis nelja korteriga majas. Lõpetas Sindi keskkooli ja teda kohtas sageli tollal tegutsenud Sindi ühiskondlikus spordikoolis.

“Olin selline laps, et õpetaja ütles mulle: “Kui sul on igav, mine klassist välja”,“ meenutas Tšaikovski. “Kui mõnele pidi tegema üht asja kolm korda selgeks, siis mul oli see ammu selge. Igav hakkas. Olin jah selline lahtise peaga ja ega paigal ka eriti püsinud.”

Sportima sattus Tšaikovski mõneti juhuslikult. “11aastasena olin pioneerilaagris, kus meid pandi 60 meetrit jooksma,” rääkis ta. “Olin väikest kasvu poiss, aga panin pikkadele ära ja tulin teiseks ajaga 9,0. Suured poisid imestasid, kuidas see väike poiss nii kiiresti jooksis, see pole ju võimalik. Sealt see alguse saigi. Edaspidi, kus iganes oli võimalik osaleda, seal osalesin.”

Teadlikult hakkas Tšaikovski omal käel treenima siis, kui talle jäi näppu Ruudi Toomsalu raamat “Kergejõustik”.

“Seal sees olid jooksmise A, B, C ja treeningplaanid, mille järgi hakkasin end liigutama,” meenutas spordimees. “Eks ma tahtsin kõigist parem olla. Esimesed stardid tegin Pärnus koolinoorte võistlustel B-klassis ehk toona 15-16aastaste seas. Pärast seda hakkasin Pärnus trennis käima.”

Oma mäletamist mööda võistles Tšaikovski esimest korda 1961. aastal Pärnu eest koolinoorte spartakiaadil, kus jäi kolmel distantsil seitsmendaks ehk esimesena finaali ukse taha. Kuid see andis treenimiseks ainult indu juurde.

“Veidi hiljem tuligi Eesti noorte meistrivõistlustel läbimurre, kui tulin teiseks,” lisas jooksumees. “Esimene oli Mati Lall, ta jäigi mulle eluks ajaks ette.”

1963. aastal kutsus Nõukogude armee Tšaikovski kolmeks aastaks enda rüppe. Kuigi ta teenis Tuula dessantväeosa spordiroodus, oli sealne trennitegemine Tšaikovski mäletamist mööda rohkem naljategemine ja tõsist sporti ei saanud väeosas teha vahel kuude kaupa.

Pärast sõjaväge töötas Tšaikovski esmalt Pärnu metsakombinaadis ja seejärel Kalevipoja kolhoosi mööblitöökojas, mis nüüd kuulub talle endale. Kodus on ta peaaegu kogu mööbli oma kätega valmistanud. Ainult pehme osa on poest ostnud.

Samal ajal jagas Tšaikovski mööblitöökotta tööle minnes sellest ametist üsna vähe.

“Eks ise õppisin kõike, vaatasin, kuidas oli tehtud, ja tegin järele,” nentis ta. “Meister tõi joonise, vot siin on sektsioon, nüüd tuleb see valmis teha. Ei olnud mina varem spooni kokku pannud, aga ei ole ju kunagi häbiasi küsida, ja nii ma siis ajapikku õppisin.”

Et spordimees Tšaikovski kuulus samal ajal spordiseltsi Jõud nimekirja, oli töökoht nõukogude ajale kohaselt tal pigem sümboolne ja mööblit valmistamas nägi teda ehk vaid mõnel kuul aastas.

“Olid laagrid, olid võistlused, tööl käisin põhimõtteliselt ainult palga järel,” meenutas jooksja tollast elukorraldust. “Lisaks sai Jõudi kaudu kogu varustuse ja anti toidutalongid – sai kolm korda päevas tasuta süüa.”

Tšaikovski lõi võistlusspordis kaasa 1978. aastani ja oma edukaimaks peab ta 1974. aastat, mil viis oma 400 meetri rekordi 48,3ni.

“Mu mitteametlik rekord on tegelikult 46,9, aga seda ei kinnitatud ära,” lisas Tšaikovski. “Meil ju Eestis katsuvad kõik üksteisele ära teha ja siis, kui rekord läks Moskvasse kinnitamiseks, saadeti sinna lisaks esindaja, kes leidis, et mingi külamees ikka ei tohiks sellist aega teha. Nii toodi põhjuseks, et stopperid olid laboratoorselt kontrollimata, ja mind jäeti rekordist ilma.”

Spordivaldkonnas tegutses Tšaikovski mõnda aega treenerina ja osales 1990. aastate alguses veteranide tiitlivõistlustel.

“1991. aastal läksin Soome maailmameistrivõistlustele. Sain stardist 50 meetrit minna, kui reies käis plaks – lihasrebend. Siis läks isu ära, vaatasin, et aitab küll.”

Praegu üritab Tšaikovski käia paar korda nädalas Raeküla metsas sörkimas ja enda kinnitusel läbib ta sealse viiekilomeetrise ringi praegugi veel muljetavaldavalt alla 21 minuti. “Olen vaadanud, kelle käes on 70aastaste Eesti rekordid, ja olen ikka mõelnud, et peaks neid järgmisel aastal uuendama,” muheles ta.

Puhas sport ei ole võimalik

Vana spordimehena on Tšaikovskil palju öelda kõige spordiga seonduva kohta. Sealhulgas on tal oma arvamus kahekordse olümpiavõitja Andrus Veerpalu dopingusaaga kohta. Kuigi Tšaikovski ei süüdista Veerpalu otseselt milleski, on ta veendunud, et puhast sporti ei ole olemas.

“Puhas ei ole keegi. Vahe on vaid selles, kes loeb tablette ühe kaupa, aga kes paneb peoga,” selgitas ta. “Olen näinud Eesti meest, kes oli peenike nagu piitsavars ja hüppas kõrgust, paar aastat hiljem heitis kuuli üle 20 meetri. Muidugi on sellised mehed nüüd surnud.”

Tšaikovski kinnitusel ei jaksa ükski inimene süüa nii palju, et teha päevas kolm korda trenni ja siis järgmiseks korraks taastuda. “Selleks kasutataksegi rasketel treeningperioodidel organismi taastumiseks abivahendeid,” rääkis vana jooksumees. “Oli aeg, kui olin kuulekas õpilane ja täitsin kõiki korraldusi, mis ette anti. Siis tuli mul kuus 750 jooksukilomeetrit. Aga see läks paljuks. Lihtinimene ei kujuta ette, et ta võiks töötada 240 pulsiga. Mul on olnud kõige kõrgem pulss 245. See oli 200meetriste otste jooksmisel. Jooksin trennis 200 meetrit 22,0ga, kiiremini kui võistlustel.”

Kõige levinumad abivahendid on toidulisandid ja steroidid.

“On olemas organismi tugevdavad steroidid,” teadis Tšaikovski. “Kuid inimorganism on erinev. Kui ühele piisab ühest doosist, siis teisel on neid vaja võib-olla viis. Kui satub sellele, kellele ta mõjub, siis mõjub steroid hästi – tulemus hüppab momentaalselt üles. Kel ta ei mõju, sel aitab kaasa, kuid mitte samal määral.”

Mees on näinud aja jooksul nii jooksutrennis käinud Pärnu lapsi, kel jalad ei käinud enam kangitrenni ja toidulisandite söömise tõttu kokku, kui üledoosi võtnud sportlast, kes lõpetas haiglas.

“Vahele jäävad need, kes hakkavad manustama kontrollimatult, et rohkem saavutada,” märkis Tšaikovski. “Sulle antakse tsüklite kaupa seda ja seda ja seda. Aga siis hakkad mõtlema, et paneks veel peale, ja lähed graafikust välja. Nüüd tuleb kontroll ja oled vahel, sest jääknähud ei ole kadunud.”

Spordirajatised on kohutavas seisus

Anatolil on 17 aastat noorem abikaasa Riina, kes on samuti väga sportlik. Kettaheite ja odaviskega tegelnud naise tulemusi leiab siiani Eesti edetabelitest. Aktiivsed tervisesportlased said mehe tütrest ja pojastki.

“Spordimehe eelis on, et olen töötanud märtsist oktoobrini ilma puhkepäevata,” kinnitas Tšaikovski. “Päeval on olnud veerand tundi lõunat. See on see sportlik ettevalmistus. Teine hingamine. Minu pärast poleks arste üldse vaja, sest mina ei tea, mis on haigus. Olen käinud igal aastal koormustestis, seal ka imestavad mu taluvuse üle. Perearst on öelnud, et olen näitude järgi noor mees.”

Et Raeküla terviserajad on rahvast tulvil, valmistab Tšaikovskile kahetisi emotsioone. Ühtpidi on see tore, teistpidi ei ole ta üldse rahul, et Eesti tippsport on nii mannetus seisus.

“Meie treenerid on nõrgad,” teadis ta. “Nad ei ole tundnud vere maitset suus. Kui sa ei tea, mis on jooksmine ja trenn kui niisugune, siis mismoodi sa annad seda oma õpilasele edasi? Nägin kord ühte noort meest jooksmas, tal oli tehnilisi puudujääke. Astusin siis ligi ja seletasin, millele tähelepanu pöörata. Äkki tuli teiselt poolt üks naistreener, et see on tema õpilane, mida ma segan vahele. Ütlesin talle, et tahtsin lihtsalt aidata ja oma tähelepanekuid edasi anda. Tema eneseõigustus oli siis, et ta käib ka kursustel. Aga kursus, kus keegi loeb midagi paberilt maha, ei ole ju see kogemus, mis mina olen endast läbi lasknud!”

Meelehärmi valmistavad Tšaikovskile ka Pärnu spordirajatised. “Meie spordifunktsionäärid on kohal, kui raha jagatakse, aga kui midagi teha on vaja, pole neid kuskil,” tõreles ta. “Raeküla rada tuleks greideriga üle käia, et eraldada teineteisest jooksurada ja suusarada. Käijad lähevad praegu suusarajale. Neid viitu, mis sinna paigaldati, oli küll kõige vähem vaja. Selle asemel tuleks maad tõsta – on kohti, kus vahel tuleb vesi põlvini!”

Samuti ei jõua spordimehele kohale Kalevi staadioni ümber käiv trall. “Isegi väikealevites on staadionid, meil aga aetakse kaheksat rada taga,” teadis ta. “Me ei saa siia niikuinii rahvusvahelist võistlust, sest meil ei ole selleks kontingenti. Ja teised ka niisama siia jalutama ei tule!”

Tšaikovskil oleks veel nii mõndagi rääkida, kuid kõik lehte ei mahu. Mees demonstreerib uhkusega oma trennipäevikut, kus on kirjas kilomeetrid ja trennid 1967.-1978. aastani.

Päeviku andmeil tegi ta selles ajavahemikus 421 võistlusstarti.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles