Kohtumised looduse lennumasinatega

Peeter Krimm
, pärnakas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Krimm.
Peeter Krimm. Foto: PP

Minu teadmised ornitoloogiast piirduvad üldjuhul varese ja varblase tuvastamisega. Siiski ei sega see asjaolu mind märkamast linnumaailma imelist mitmekesisust, ennekõike inseneri vaatevinklist.

Torulind

Targemat nime lihtsalt ei oska talle panna. Aprillis täristasin metsas saega ja kuulsin sekka ennegi kuuldud linnuhäält. See polnud mingi laul, pigem kurguhäälne õhuvõnkumine, mis meenutas mingi vana arvutimängu heli “gug-gug-gug”.

Läksin auto juurde puhkama ja sain häält täpsemalt jälgida. Selgelt lendas lind kord vasakule, siis minust eemale, siis paremale.

Võsa pole seal nii kõrge, et ei näeks lindu lendamas, aga ei märganud mitte kedagi! Siis tuli hääl otse minu poole ja kõlas täpselt lähima suure männi ladvas. Vaatasin hoolega, ikka mitte kedagi.

Läksin tagasi tööjärjele ja võtsin kasutusele hääletud riistad. Kuulsin, et “gug-gug” tuleb jälle minu poole, jõudes täpselt pea kohale.

Viskasin pilgu taevasse, kuid peale pilvede mitte midagi. Lõpuks taipasin, et mind lollitab ilmselt suur, paks ja laisk lind, kes selle asemel et ise lennata, lennutab hoopis oma häält ennast lihtsalt ümber telje pöörates.

Paar päeva hiljem ehmatasin ta lendu. Suur ja paks jah, aga lendas täitsa käbedalt. Oktoobris telerist nähtud metsise lennustiiliga klappis küll, aga metsisemängud on ju sügisel.

Lend lennuks, kuid milline elusolend suudab panna oma hääle piltlikult “torusse” nii, et see levib ainult ühes suunas? Kõige tipuks selle hääle “toru” lõpus nagu noaga läbi lõigata.

Inseneril tekkis kohe äriplaan: kopeerida heliefekt ja müüa see NATO lennukitele. Lennuki hääl oleks ühes kohas, lennuk ise ei tea kus!

Kägu

Kes poleks selle linnu laulu kuulnud! Metsas kuuleb üldjuhul mitut korraga, kuid miskipärast on nad alati eri suundades. Jaanipäeva paiku, kui linnule “okas kurku” minevat, on vahel naljakas küll, kui laul ei lõpe mitte “kukk-kuu”, vaid ainult “kukk” ja “kuu” jääb tulemata. Kord läks käole tõsine okas kurku, vana rögistas puuladvas tükk aega, enne kui jälle laulu lahti sai.

Selle aasta mais nägin seda toredat lindu lõpuks paar korda oma silmaga. Ta pole just seltskondlik tegelane, mistõttu tardusin lindu märgates paigale, aga kaua sa ikka liikumatult viitsid seista. Niipea, kui endast märku andsin, kadus. Kuigi vahemaa meie vahel oli 50 meetrit, pealegi mina maa peal, tema puuladvas.

Sain teada, mida enne ei teadnud: kuni ta lendab, on saba sirgus taga. Kui puulatva maandub, lööb saba lehvikuna laiali nagu sõjalennuki pidurduslangevarju. Sellisena tunneme teda pildiraamatust. Ladvas pidama saanud, kohmitseb omaette tükk aega, sätib sulgi ja kugiseb vaikselt, nagu irvitades: “Küll ma teile varsti muna pessa poetan!” Alles siis laseb laulu lahti.

Ilmutis

Oma lemmiklindu, tundmatut koletist Saurust olen näinud vaid ühe korra ja sedagi kaks aastat tagasi. Mäletan hästi ta mõistusevastast lennustiili: viis-kuus tõmmet ülespoole, siis tiivad kokku ja teeb kolm sekundit mürsku. Sel kevadel ei kuulnud isegi ta verd tarretama panevat armuhüüdu ega suvel üle metsa kajavat võigast karjet. Arvasin, et on ühel või teisel viisil lahkunud.

Septembri lõpus taimi hooldades kummardusin kuuselapse kohale, ilm oli ilus, vaikus nagu paradiisis. Äkki kuulsin kukla taga mühinat. Sellist heli olin kuulnud varem korra, seistes vahetult suusahüppemäe noka juures, kust kotkad õhku tõusevad. Jõudsin kiirelt mõelda, et vist mürsk. Aga ei, see peaks vilistama. Lennuk kukub alla? Igatahes sealt ülevalt tuli midagi suurt, ja tuli kiirelt. Suutsin vaevu pead pöörata, kui nägin paari meetri kõrgusel enda kohal suurt musta lindu.

“Mingi kull on peast segi pööranud,” käis kiire mõte läbi. Siiski jõudsin kuulda ja näha kõrgust võtvate võimsate tiibade paari tõmmet: vuuh, vuuh. Siis kadus puude taha. Kuid ei, ta tiivad ei paindunud läbi, nagu kullil. Saadana Saurus! Muidugi, ma ju ei kuulnud tiivatõmbeid – seal pani ta oma kuulsat “mürsku”. Alles minu kohal tõmbas tiivad välja.

Jääb teadmata, kas ta kavatses mind rünnata ja viimasel hetkel taipas, et see saakloom on liiga suur. Võib-olla tahtis lihtsalt tervitada lõppeva hooaja puhul. Paraku tõmbas selline “tervitus” minul kõhu õõnsaks ja adrenaliin voolas kohinal verre.

Oi, kuidas tahaks teada, kes ta on ja mida sööb. Vaevalt selline peletis marju nopib, kuid parem elan teadmatuses kui ta kiusajate küüsi reedan.

Vanad tuttavad

Oktoobris seisin autoga kolm õhtut täpselt samal kohal, kus aasta tagasi olin öökullidega kohtunud. Ilmselt on seal nende lennukoridor. Nagu kellavärk: kui minu silmanägemine tõrkuma hakkas ja auto juurde läksin, olid nemad platsis. Esimestel päeval nägin neid kaugemal põõsaste vahel omi asju ajamas.

Nüüd tunnen juba nende lennustiili kaugelt ära. Madalal ja hääletult vaevu tiibu liigutades. Kolmandal õhtul lasid tömbi peaga aparaadid patrull-lennul autost nelja meetri kauguselt mööda. Sain aru, et mind nad ei pelga, lihtsalt fikseerisid tuttava istuva objekti, võrdse mõttetu hernehirmutisega. Olin selgelt pettunud, sest lootsin jälle silmast silma vahtida. Kahjuks ei tee neid valikuid mina.

Lugu kõrgelt haritud tütrele rääkides märkas ta küsida: “Kas need olid samad, kes aasta tagasi?” Vastasin, et tol korral, kui nad mind nina ees kordamööda vahtimas käisid, olid nende näod küll ühesugused nagu veetilgad, kuid tiibade alla oli esimesel kirjutatud registreerimisnumber “ÖÖ-1”, teisel “ÖÖ-2” ja nii kuni viieni välja. Seekord ma kahjuks kaugelt numbreid ei näinud. Linnalaps solvus.

Hämmastav ikka, milliseid lennumasinaid on emake loodus välja mõelnud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles