/nginx/o/2017/03/28/6496501t1ha48f.jpg)
Läinud reede oli Pärnu jaoks tavatu päev: abilinnapea Jane Metsal tuli õnnitlemas käia koguni kaht sajandivanust naist. Pardi tänava Salme Nõlvak ja Aia tänava Marta Klein on teineteisega sarnased tegusa elutöö, rõõmsa rahuliku meele ja väärika hoiaku poolest ning mõlemat hüütakse kodus ühtmoodi – meie memm.
Salme kantseldaks veel lapselapselast
„Mul oli maailma parim mees. Uhke tunne oli ka siis, kui sündis esimene laps,“ räägib Salme Nõlvak uhkusest, mida ta elus tundnud. Seesama esimene laps, raamatupidajast tütar Laili aitas koos oma minia Gretaga loetleda, palju memmel üldse järeltulijaid on. Salmel endal oli kuus last, neil üksteist järeltulijat, kellel aga kokku niipalju lapsi, et lugemine läks sassi … Sajane Salme naerab selle peale südamest, kui Greta ütleb Lailile: „Kuule, minu lapsed jäid lugemata!“ Lõpuks, kui ka kolm lapselapselast summale liidetud, tuleb numbriks 43.
Majas, mille ehitas koduks Laili mees Heiki, elab koos neli põlvkonda, memmega kokku seitse inimest. Rahvarohkust silmas pidades on Salme sõnum: „Tunnen end, nagu oleksin 25.“
„Memm ütleb, et üks väike võiks veel majas olla, ta suudaks kantseldada küll,“ naerab Greta. Et Gretal on kolm poissi, vihjab mamma tüdrukukesele, kes võiks nagu veel olla. Viis aastat tagasi kiigutas ta Greta kõige väiksemat last ja kudus seejuures sokki.
Praegu on vanaema lemmik üheksane Georg-Martin, kellega räägitakse maailma asjust, elust ja õppimisest. Poisile meeldivad need vestlused. Mammal endal on kuus klassi haridust, aga ta hoolib teadmistest: vaatab telerit, loeb ajalehti, lahendab mälutreeninguks ristsõnu. Ta on isegi oma eluloo üles tähendanud. Silmanägemine lubab nooremale pojale kirjugi kirjutada.
Salme on rahu ise ega kurda kunagi, aga pärast sapipõie operatsiooni pelgab pisut haput, soolast ja rasvast. Et kuulmine-nägemine ei halveneks, võtab toidulisandeid. Õlavalu jaoks on tal määrimisrohud. „Meie aitame teda vaid juukselõikamise ja pediküüriga,“ tunnistab tütar.
Raplamaal elanud Salmest sai pärnakas 1997. aastal. Toonela teele olid läinud kolm poega ja üks tütar ning maakodu kurvastas üksindusega. Abikaasa Ants on juba veerandsada aastat seal, kust tagasi ei tulda. Jäid maha kunagised kolhoosipõllud, millel tööd teha vehitud. Ja laudad, kus loomi talitatud. Kõige kauem, üksteist aastat, talitas Salme vasikaid. Tööpuudust polnud oma kodutaluski.
Ehkki Salmel on nüüd linnas oma tuba, mille ise soojaks kütab, laia ekraaniga televiisor ja hulk ajalehti seltsiks, viivad mõtted teda tihti kodukanti Haimresse. Mälestused tulevad, neid ei peleta. Seda teades tegid lähedased talle erilise kingituse: korraldasid nädalavahetusel juubelipeo kunagises kodukandis Haimre rahvamajas koos bändide, ansamblite ja omapoolsete ülesastumistega.
„Kes teab, kui mõni tugev mees hoiaks, teeks tantsutiirugi ära … Jalad mul nõrgavõitu,“ muheleb eelseisva peo ootel juubilar, kes koduses sünnipäevalauas väikses ratastega toolis. Loki-nimeline bolonka, mamma suur sõber, otsekui mõistab kõneldut ja hakkab ninaga Salme jalgu lükkama.
Martale ennustati erilist saatust
Kabli kooli juures peeti tihti laata, kus tegutsesid kaks selgeltnägijat, mees ja naine. Koolilapsed kamandati rivvi ja naine ühest ning mees teisest otsast hakkasid neile ennustama. Iga kord sai Marta kuulda, et teda ootab eriline saatus. „Sellest laadaseigast lapsepõlves räägib ta väga tihti,“ ütleb meedikust tütar Valve.
Ennustused ongi täide läinud. Esmalt sai Martast Kabli miljonäri, täpsemalt Kiri-miljonäri naine ehk endisest teenijannast perenaine, ja nüüd tuli sajandi seljatamine. Ameerikas elanud meremees Jakob võttis kätte ja ostis endale Kablis talu, kohalikud hüüdsid meest talu järgi Kiri-Jakobiks.
„Papa oli 19aastat mammast vanem ja heitis silma noorele teenijannale. Mu ema oli ikka väga ilus inimene,“ räägib tütar.
Peolaud, mille ümber kogunesid kolme põlve esindajad, kaeti Pärnu linnas asuvas kodumajas, mille ruumilahenduse tegi Marta ise. Rikas mees laskis seejärel arhitektidel maja projekteerida. Klausel oli ka – see maja jääb tütrele.
Kleinidel sündis kolm poega ja tütar. Pojad puhkavad juba maamullas. Tütar Valve ohkab: „See kodu on kui hunnik mälestusi. Esiteks on ta 75 aastat vana, läikiv pottahi toas on niisama vana ja mina olen ka 75. Tegu on tagastatud majaga, pidin palju piike murdma, et tagasi saada.“
Kuna Marta istus pidupäeval oma Häädemeestel elava 93aastase õe Anna kõrval ja neil on palju rääkida, heitis Valve ema eest pisut valgust möödunule. Martal tuli üle elada sajandi keerulised ajad. Mehelt võeti Ameerika pass ja ta pandi vangi. Mehe vend ruttas peret hoiatama – võidakse Siberisse saata. Jakob oli ju kenakese varanduse kokku ajanud. Ema jagas lapsed sugulaste vahel laiali ja putkas ise metsa.
Kui hirmutuuled pisut vaiksemalt puhusid, otsustas ema minna kaugele ära ja valis Kohtla-Järve. Seal hakkas ta pöörmeseadjaks, lapsed sõitsid riburada järele ja tuli Jakobki, kes vabaks lasti.
„Oh, paps ehitas Kohtla-Järvele maja,“ meenutab Valve. „Ema on mul ka tark ja majanduslik. Kui ütles, siis nii jäi. Kui ta oleks kooliharidust saanud, teab kui kaugele ta veel jõudnud oleks. On praegugi uudishimulik, kuulab raadiot. Lugemist segab nõrk silmanägemine.“
Kord oli seegi hetk, mil pere kaalus Eestimaa maha jätta ja Ameerikasse minna. Aga oli ülemaailmne majanduskriis. See jättis nad eestlasteks. Valve täpsustab: „Paps otsustas: Ameerikas ei ole isegi raha eest tööd osta! Nii jäigi sõitmata.“
Marta on võidelnud põievähiga ja korranud: „See kaob ära, see kaob ära.“ Pärast operatsiooni kaduski. Nüüd on Martal väga hea isu. Kui ta väikest pensioni saama hakkas, ütles ta lause, mis tütre meelest iseloomulik: „Nad ei oskagi nii vähe anda, et ma sellest ära ei mõistaks elada.“
Pidulauale kanti uhke tort, kus kolm silmapaistvalt suurt valget palli sümboliseerimas kolme põlve. Martal on viis lapselast ja kuus lapselapselast. Kes neist mamma juurde astus, sellel hoidis ta kätt, väsimata kordamast: „Head lapsed, head inimesed kõik, kes te mu ümber olete.“