Andres Metsoja: Alanud aasta tuleb teguderohke ja huvitav!

Andres Metsoja
, Pärnu maavanem
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Metsoja.
Andres Metsoja. Foto: PP

Tundub uskumatu, kuid on tõsiasi, et Eesti Vabariik, mida meie tunneme ja oleme üles ehitanud, saab vanemaks kui vaba riik, mille meile jätsid meie vanavanavanemad. Uskugem siis, et oleme teinud head tööd ja meie riik on täpselt meie enda tegu ja nägu – peegelpilt meist enestest.

Pärnumaa rikkus on alati olnud inimesed. Meie kõik. Meie, kes me käime tööl, lasteaias, koolis või peame väljateenitud pensionipõlve. Meie tehtu jääb alles ja tulevastele põlvedele päranduseks. Astume Koidula, Jakobsoni, Jannseni, Pätsi jt tuntud tegijate jalajälgedes, kuid kvaliteet on uus. Ikka ja jälle räägime haridusest, inimlikkusest ja soovist maailma paremaks muuta.

Uue aasta künnisel on kombeks unistada. Kui tavapäraselt peaks unistused ja soovid salajas hoidma, sobivad minu omad avalikult väljaütlemiseks küll.

Tahan, et Lottemaa rajamine saaks takistuste võrgust välja ja me võiksime peagi oma lastega minna vahvasse seiklusparki mängima ja avastama.

Soovin, et meil oleks juba üsna pea võimalus rongiga mugavalt Berliini või Varssavisse reisida, olla ja liikuda elu tuiksoonel. Rääkimata Põhja-Pärnumaa ümbersõidu mustkatte alla viimisest Kergust Pärnu-Jaagupini ja sealt edasi Koongani.

Tahan, et jõuaks lahenduseni aastakümnete pikkune vaidlus ja nääklemine maavalitsuste olemasolu vajalikkuse üle. Kuidagi masohhistlik on töötada, kui “peremees” vähemalt kord kuus – no nii palgapäeva eel – “sulasele” lisaks väljateenitule sõnaga lajatab, et tegelikult pole seda, mida teed, üldse kellelegi tarvis ja üleüldse võiks seda teha keegi teine.

Unistan, et Pärnumaal jätkuks inimestel tööd ja rahuldust pakkuvat palka, et kodudes oleks soe ja valge.

Loodan, et Pärnumaa koolivõrk kujuneb õpilaste, õpetajate ja lapsevanemate jaoks rahuldav ja sealjuures terviklikult hingav ja arenev. Et meie maakonda tuleb Sindi kooli õpilase rahvusvahelise olümpiaadi kõrge koha tasemel saavutusi nagu möödunud aastal.

Võttes abiks tuntud filmist pärit mõtet, pakkus möödunud aasta meile nii verd, higi kui pisaraid. Pisut ehmatav, kuid siiski nii igapäevane ja samal ajal filmimaailmas lööv, kas pole? Kaks viimast neist sõltuvad meie füüsilisest pingutusest või meeleliigutusest, olgu seda siis heas või halvas.

Seevastu verest kõneldes mõtleme esmalt elust, tervisest ja seejärel jõuame ehk doonorluseni – paljudeni, kes oma tegudega päästavad elu. Me võime töötada palehigis, tunnustada või paluda pisar silmis, kuid verd me tehislikult toota ei suuda. Seda enam tunnustan kõiki, kes ei ole pidanud paljuks aidata ligimest. See tegevus on anonüümne, aga selle korraldamine mitte. Aitäh teile, proua Alli Tiik ja kogu veretalituse personal!

Üldjuhul me usume paremasse homsesse. Nii mõnigi kord on just usk see, mis aitab elada. Kirikud ja kultuur on ühiskonna lahutamatu osa. Kui maailm muutub ja raha armastab pigem poliitikat kujundavat kontot, võib juhtuda, et inimlikkus kalestub ja miskit üliolulist kaob.

Meil on antud ääretult palju, et pühakodades tegutsevad hea sõna ja vaimuga inimesed, kes suudavad ja tahavad ennast jagada. Jaksu nendel radadel, mis loodetavasti kunagi ei rohtu!

Me teeme palju ja jõuame palju. Mulle tundub üha enam, et kogu selle palju tegemise virvarri juures kipub inimene ja inimlik väärtus kõrvaliseks jääma. Sugugi ei tahaks, et majanduse arendamise perspektiiv ja esimene eesmärk – kasu toota ja teenida – varjutaks inimese ja tema vajaduse.

Mida vanemaks saad, seda enam mõistad, et pere ja kodu, sõbrad ja hingerahu on suurimad väärtused, mida elu meile üldse pakkuda võib. Jah, võib ju põgeneda eluraskuste eest Soome, Islandile, Norrasse või Austraaliasse. Kindlasti on see vahel ainumõeldav lahendus. Kuid kahjuks ei saa sealt kaugelt Eestit arendada ega luua väärtusi, mis meie väikese rahvakillu ellujäämiseks vajalikud on. Eestit saavad üles ehitada ikkagi need, kes elavad siin ja praegu.

Head algavat, Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva aastat meile kõigile!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles