Saarde valla Allikukivi raamatukogu juhataja, koduloolane Tiina Kuum (pildil) kirjutab kodulehel kahest eri saatusega luuletajast, kelle sünnist möödus 100 aastat.
Kanaküla talupoisid läksid luuletajatena laia ilma
5. jaanuar 2013, 08:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need Kanaküla kandi vaesevõitu taludest pärit vaimuinimesed on Enn Uibo (1912–1965) ja Elmar Pettai (1912–2008), kes jätsid jälje Eesti kirjanduslukku.
Kiisa talus sündinud Enn Uibo isa võttis osa vabadussõjast ja sai vapruse tasuks väikese talukoha, kuid Tallinna õppima läinud poeg tundis maatöö asemel huvi luuletamise vastu ja 1935. aastal ilmus tema esikkogu “Kuldkõrte igatsus”.
Sõja puhkedes läks Uibo metsavennaks, töötas Saksa okupatsiooni ajal ametnikuna, oli seotud Otto Tiefi valitsusega, nõukogude võim saatis ta Norilski vangilaagrisse. Uibo vabanes 1956. aastal, mil toimus Ungari ülestõus, mis ajendas vastupanuliikujaid tegutsema. Uibo arreteeriti uuesti 1957 ja ta suri 1965 Mordva vangilaagris, jättes päranduseks kolm luulekogu, millest viimane, “Sammud üle kodupõllu”, trükiti 1944. aastal.
Karulaane talus sündinud Elmar Pettai alustas kooliteed Kanakülas ja sai hiljem luuletamisindu naabripoiss Ennult, värsside sepistamine oli nende ühine harrastus.
Kalakaubanduse eksperdina töötanud Pettai põgenes 1944 Rootsi, oli 1960. aastatel Eesti kultuuri koondise büroojuhataja ja peasekretär, avaldas võõrsil neli luulekogu. Eesti taasiseseisvumise järel trükiti siin tema loomingu valikkogu “Rändaja kojuminek”, järelsõna kirjutas Saarde kihelkonnakooli kaaslane Oskar Kuningas.
“Mõlemad luuletajad on jäänud oma luuletustes siitilmast lahkumiseni igatsema kodukandi ja isatalu järele,” ütleb ülevaates Tiina Kuum.