Mark Soosaar: Sild eilse ja homse vahel

Mark Soosaar
, Pärnu linnavolikogu planeerimiskomisjoni liige (SDE)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mark Soosaar.
Mark Soosaar. Foto: PP

Sõidan nädalas tosin korda üle Pärnu Suursilla. Igal aastaajal. Pea alati elustuvad mälupildid. Ajast, mil taganeva Wehrmachti õhkulastud Suursilla kaared vedelesid otsapidi jões.

Samuti ajast, mil lumerikkal uusaastaööl 1957 avati taastatud sild. Sedapuhku küll kaarteta ja endise nimeta, kuid enneolematus tuledesäras, kui seisaks too iludus Moskva jõel, otse Kremli ees.

Esindussild

Tänu Eesti Kultuurfilmi kroonikale näen vaimusilmas esimest Pärnu jõel loksunud nahksilda, millel suure tormiga kõndimiseks pidi olema parasjagu palgiparvetaja osavust. 1938. aastal avas uhkete kaartega Suursilla president Konstantin Päts. Kas see äkki oligi põhjus, miks sovetivõim ei taastanud Taani firma ehitatud silda endises ilus ja ”unustas“ selle algse nimegi?

Varahommikuti näen tuttavaid inimesi südalinna poole ruttamas, küll jalgsi, küll jalgratastel. Rada on neil kitsuke. Kui kevadhommiku kuldses valguses on see ilus päeva algus, siis sügistormis või lumetuisus tõsine trots.

Ma ei tea, mida mõtlevad hommikused sillaületajad. Arvan, et nad armastavad Pärnut ja sild on neile tähtis nabaväät kodulinnaga. Üks mu tuttav lõpetas hommikused sillajalutused siis, kui märkas mere kadumist. Tõsi, veel kümme-viisteist aastat tagasi paistis siit õhtukaares meri, nüüd on kaugvaate kinni katnud sadama angaarid …

Kahjuks on selle nüüd nimetu silla kunagine ilu kadunud. Seitsmekümnendatel aastatel, ühel ajal toonase Silla tänava pärnaallee mahasaagimisega, et Pärnu peamisele solgitorule ruumi teha, vahetati välja Suursilla laternad. Nelja sellist kaunitari näeb veel Vaasa pargis. Ärksama fantaasiaga noored saavad nende järgi ette kujutada, kuidas Suursild aastakümnetetaguses õhtuhämaruses edvistas.

Sillad on olnud ja jäävad väga paljude linnade sümboliks. Sest mis oleks San Francisco Kuldväravata, Budapest Kettsillata või Viljandi rippsillata? Aga Pärnu? Kus on meie esindussild, sild eilse ja homse vahel?

Miks on vaja uut silda?

Aga aitab sedapuhku poeetikast. Kohalikud valimised lähenevad ja poliitikud, kes tahavad Pärnu saatuses kaasa rääkida, peavad enne viinakuud ütlema, mis saab Suursillast ja tema lähikonda kavandatud X-sillast.

Nad peavad otsustama, sest neli aastat tagasi lubasid kõik erakonnad oma valijatele, et alustavad uue silla ehitusega. Vahepeal on valminud uuringud kolme sillavariandi kohta. Liikluskorralduse seisukohalt pole need teab mis alternatiivsed, sest jõe põhjapoolsel kaldal on kõigil mahasõit Raba tänavale ja lõunakaldal maandub X-sild väikeste vahemaadega kas Aia, Pargi või Vingi tänava joonele.

Uuring ütleb, et kõigi variantide puhul jääb uue silla koormus enam-vähem ühesuguseks, vahe on vaid hinnas. Planeeringutega tegeleva ettevõtte Hendrikson & Ko hinnangul on Vingi tänava variant kõige kallim ja Stratumi viimase uuringu järgi sõidaks seal kõige vähem autosid. Numbriliselt näeks hommikusel tipptunnil südalinna vurajate pilt välja selline: Vingi-Raba sillal 775 ja Suursillal 1101 autot tunnis. Isegi silla nihutamine Aia tänava joonele ei painuta numbreid X-silla kasuks: siin oleks suhe 854 autot uuel ja 1054 autot vanal sillal.

Mõtlemapanev on Stratumi uuringu nullvariant ehk prognoos juhuks, kui X-sild üldse ehitamata jätta. Suursilda ületaks siis südalinna suunal tipptunnil 1415 autot. Kuulge, see on ju ligi 500 autot vähem kui kahe silla (Aia-Raba pluss Suursild) prognoositud kogusumma. Kõnekad numbrid, mille taga seisab tugev erahuvi.

See 2030. aasta kohta tehtud prognoos annab niidiotsa põhjuseni, miks Mart Viisitamme (loe: Keskerakonna, IRLi ja Rahvaliidu) valitsemisajal erastati Vingi tänaval asuvad elamud ja löödi punn ette üldplaneeringuga kehtestatud Raba-Vingi sillakoridorile. Juba siis veeretati usinasti palli auku, ehk sild asub Aia tänava joonele.

Silla rajamine siia tapaks kaks kärbest ühe hoobiga. Esiteks peab linn Port Artur Grupilt välja ostma väikese, kuid kosmilise hinnaga sillaaluse maatüki, teiseks toob uus sild võimsalt kasvava autodevoolu otse Port Arturisse.

Ja veel üks mõtlema panev võrdlus. Mäletan selgelt, olles tollal linnavolikogu planeerimiskomisjoni esimees, et Stratumi 2005. aastal tehtud prognoosi kohaselt jääb hommikusel tipptunnil südalinna suunas liikuma üle Suursilla 1180 autot ja Raba-Aia silda ületaks vaid 239 autot. Küsisin tollal Pärnu Postimehes, et kui uuel neljarealisel sillal hakkab sõitma neli korda vähem autosid kui vanal kaherealisel sillal, siis miks ja kellele on vaja ehitada uut silda?

Tollal said inimesed aru, et sellise tulemiga pole mõtet lähikonda uut silda ehitada. Sillast huvitatud ettevõtjad aga ajasid oma rida …

Kuidas edasi?

Edasi tuleb liikuda professionaalselt ja toetuda sõltumatutele uuringutele. Aeg on unustada erahuvid, mõelda riiklikult, toimida säästlikult. Minu soovitus linnavalitsusele on küsida kõigepealt endalt ja siis võib-olla veel kord mõnelt sõltumatult uuringufirmalt, mida teha, et südalinna sõidaks vähem autosid ja siia tuleks rohkem jalakäijaid ning kergliiklust.

Muide, uut liiklusprognoosi tingib Pärnu ümbersõidu valmiminegi. Tõenäoliselt on see vähendanud liiklust nii Suursillal kui Jannseni tänava ja Tallinna maantee ristmikul, seega vähendanud nälga uue silla järele.

Kindlasti on vaja spetsialistide hinnangut, kui palju oleks võimalik säästa raha Suursilla rekonstrueerimisega. Tuleb välja selgitada, kas saaks selle merepoolsesse külge ehitada täiendavad tugisambad, et muuta sild autodele kolme- või neljarealiseks.

Olen suures ilmas näinud palju sildu, kus tipptundidel muudetakse keskmiste sõiduridade suunda peavoolu paremaks läbilaskmiseks või avariiga tekkinud ummikute likvideerimiseks. Et Pärnu linnasüdamesse tuleks rohkem jalakäijaid, peaks saama jätta auto jõe paremkaldale. Vahest ongi parkimismaja õige asukoht just Ülejõel? Et teha silla ületamine jalakäijale mugavamaks ja ahvatlevamaks, võiks nii kõnni- kui kergliiklusteed paigutada klaastorudesse, mis kaitsevad vihma, lume ja tõmbetuulte eest.

Suursilla taassünd peaks toimuma rahvusvahelise arhitektuurikonkursi kaudu. Või valida veel kindlam tee: linnapea sõidab Santiago Calatrava jutule ja kutsub maailmakuulsa arhitekti uut Suursilda projekteerima. Just nii, nagu tegi eestlane Ilmar Reepalu, juba kaks aastakümmet Malmö linnapea, kui ta hakkas oma kodulinna kavandama pilvelõhkujat Keerdus Torso, enneolematut maamärki kogu Rootsi ja Põhjala jaoks.

Uskuge, Suursillal on õigus uuestisünniks. Ja väga paljudel pärnakatel on hinges soov, et meie ühist raha säästes taastaksime kodulinna südames ühe tõeliselt kauni silla eilse ja homse vahel.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles