Läinud aastal saadeti Lääne prefektuuri töö tulemusel kohtu ette karistust kätte saama üksteist lapspornohuvilist. “Me teeme oma tööd efektiivselt,” kinnitas Lääne prefektuuri kriminaalbüroo menetleja, küberkuritegude lahendamisele spetsialiseerunud Priit Lahesoo.
Vastates küsimusele, mida efektiivne töö hõlmab ja kuidas saab nõnda olla, et ühel päeval netist lapspornot alla sikutanud kodanik võib juba järgmisel päeval kuulda uksel politsei karmikäelist koputust, jäävad politseiametnikud aga napisõnaliseks.
Põhjusel, et ajalehte võivad lugeda nihkes inimesedki. “Inimesed, kes arvavadki, et lapsporno on tore, ja et tahtsin tõmmata pannkoogiretsepti, aga vups – näete, lapsporno,” sõnas Lääne prefektuuri lastekaitseteenistuse vanem Karin Sadam.
Internet luubi all
Ent nappidest näidetest, mis Sadam toob, võib järeldada, et vähemalt kohati kattuvad politseinike võrgumonitoorimise meetodid tavakasutajate omadega, kes kõigile kättesaadavate otsingumootorite abil veebist teavet otsivad.
“Sa guugeldad, sul on olemas mingisugune informatsioon, mille kaudu otsid, vaatad, missugust informatsiooni avalikust internetist saad,” tõi Sadam näite, kuidas internetidžunglil silma peal hoitakse.
Oluliselt keerukam ei ole lapsporno jagamiseks laialdaselt kasutatava P2P ehk maakeeli partnervõrgustiku jälgimine. “On üsna lihtne ükskõik kellel minna ja vaadata, mis informatsiooni parasjagu kuhu vahendatakse,” viitas Lahesoo veebilehtedele, mille kaudu on võimalik vaadata, milliselt IP- ehk internetiaadressilt millisele IP-aadressile failid liiguvad.
Teenusepakkuja abil ei ole kuigi keeruline IP-aadressi reaalse aadressiga siduda. “Me teeme kindlaks, kes selle IP taga on, siis lähme ja koputamegi uksele,” sõnas Sadam lihtsustatult.
Ehkki Eestis on politsei kasutanud mitmel juhul pedofiilide lõksupüüdmiseks alaealisi etendavaid politseiagente, siis internetti siinmail lõksfaile Sadama kinnitusel ei istutata. Seda ei võimaldavat meie seadused, mis sätestavad, et agent peab olema reaalne isik, mitte aga peotäis baite kusagil võrgus. Küll kasutatavat mõnes teises riigis selliseid püünisfaile. “On võimalik, et partnerid saadavad meile seda infot,” märkis Lahesoo.
Vahel saadakse lapsporno levitaja kätte mõnelt valvsalt kodanikult saadud info põhjal. “Naabrimees tuleb piilub aknast sisse ja näeb, et ohoo, jagab seal lapspornot, ja annab meile teada,” sõnas Lahesoo.
Samuti võib lapspornohuvilisteni jõuda sotsiaalmeedia kanalites leviva informatsiooni või mõne artikli kommentaariumi kaudu. “Seda on ennegi tehtud, et võetakse uurimise alla kommentaatoreid, sõltub sellest, mida nad räägivad,” on Lahesoo sõnade järgi väga lihtne politsei huviorbiiti sattuda.
Ent nagu Sadam kinnitas, ühe foto või videofaili pärast ei algatata veel mingit menetlust ega operatsiooni. Kui kodanik tõepoolest “kogemata” või kogemata tõmbab koos kokaraamatutega endale ühe pildi arvutisse ega lähe järgmise sammuga edasi, võib ta tõenäoliselt isegi puhtalt pääseda. “Kustuta see siis ära, vaata, et see fail ei oleks sinu lastele kättesaadav, ja mine oma kokaraamatutega edasi,” sõnas ta.
Küll aga pannakse varem või hiljem tähele, kui niisugune kogemata pornofailide leidmine harjumuseks muutub. “Kogutakse informatsiooni, saadakse teada, kui järjepidevalt, kui suurtes mahtudes, millise tasemega erootilist või pornograafilist materjali kogutakse,” selgitas Sadam üldsõnaliselt menetlusprotsessi.
Mõistagi üritavad politseinikega kassi ja hiirt mängivad pedofiilid oma teadmiste piires jälgi peita. “Kas või see meie enda Skype on kujunenud pedofiilidele väga lahedaks suhtlemis- ja failivahetuskanaliks, sest teatavasti saab Skype’iga faili osiseid edastada sõnumivaheliste pauside vahel ja kuna see on krüpteeritud andmeühendus, on pedofiilidel mugav vahendada faile eri maanurkadesse,” selgitas Lahesoo.
Samuti kasutavad lapsporno vahendajad nende võrguliikluse jälitamise segamiseks avalike Wifi-võrkusid. Ent nagu Lahesoo usub, teevad nad ühel päeval vea ja jäävad ikkagi vahele.
Õigustust pole
Siis on hilja seletada, et kogemata. Ei Lahesoo ega Sadam usu, et kogemata on võimalik lapsporno otsa sattuda. Samuti ei suuda nad tõsiselt võtta kõiksugu õigustusi, millega vahelejäänud ja ilmselt needki lapspornohuvilised, kes veel vahele pole jäänud, oma käitumist selgitavad.
“Aga seal oli ju ainult pilt, ma ei teinud midagi, ma ju ainult süütult faile tõmbasin, ma ei tunne neid lapsi,” viitavat selline jutt ja suhtumine Sadama sõnutsi, et inimest huvitavad need failid, ta tegi seda teadlikult ega hooma oma tegude tagajärgi.
Pealegi näitavat praktika, et isikud, kes laste vastu füüsilise kontaktina seksuaalkuritegusid toime panevad, omavad mingisugust failibaasigi erootiliselt või pornograafiliselt kujutatud lastest. “Täna ta vaatab pilte, aga homme võib-olla otsib juba last, et teda ise pildistada või panna veel räigem seksuaalkuritegu toime,” rääkis Sadam hüppelauateooriast.
Isegi juhul kui inimene piirdubki ainult fotode ja videote vaatamisega, toetab ta oma haiglase hobiga neid, kes säärase kraami tootmiseks lapsi kuritarvitavad. “Nendel failidel kujutatud isikud on ju kellegi lapsed: keegi kasutab neid lapsi, keegi manipuleerib noorte inimeludega. Kui selle kasutaja laps satuks sellesse maailma, kas ta siis peaks seda normaalseks?”