Paljudes Tallinna ajalehetoimetustes on kombeks enne artikli avaldamist fakte kontrollida ja mitte neid kontekstist välja rebida. See on kena komme ja seda võiks Pärnuski harrastada. Pärnu Postimees kirjutas juhtkirjas „Mälestustahvel parkimismajale“ oma pealiskaudsest arusaamisest, milline on parkimismaja lugu olnud. Aitame Pärnu Postimehe rajataval mälestustahvlil faktid õigesse ritta seada.
Parkimismaja hoonestusõiguse konkursiga juhtus nii, nagu linna ja riigi tehtavate hangetega 2000. aastate algul tihtipeale juhtus. Läbipaistmatutel asjaoludel kuulutati välja hange ühtmoodi tingimustega ja pärast kehtestati hoopis teised nõuded.
Pärnu linna parkimismajale arendaja leidmise dokumentides oli 2006. aastal kirjas, et ehitada lubatakse 640 parkimiskohaga maja, ja ainult. Konkursil tegid nelja pakkuja seas pakkumise kaks kesklinna kaubanduskeskust: Port Artur Grupp ja Pärnu Keskusega seotud OÜ Win Markets. Linn tunnistas parimaks suurema pakkumise teinud ettevõtte Win Markets ja muutis „enesestmõistetavalt“ hanke tingimusi tagantjärele, lubades võitjal rajada parkimismajja 4000 ruutmeetrit kaubanduspinda ja poole vähem parkimiskohti.
Selleks ei pea just doktorikraadiga majandusteadlane olema, et aru saada: kaubanduspinnad on majanduslikult tasuvamad kui parkimiskohad. Oleks hanke tingimustes algusest peale sees olnud, et linn müüb parkimiskohti koos kaubanduspindadega, teeninuks linn hoonestusõiguse müügist miljoneid kroone suuremat tulu. Linn lihtsalt kinkis kaubanduspinnad ära. Kahju.
Port Arturil ei ole mitte kunagi mitte midagi olnud parkimismajas asuvate kaubanduspindade vastu, kesklinna on elu ja ettevõttele käivet ikka vaja. Port Artur vaidlustas hanke protseduurireeglitest kinnipidamise, mis puudutasid ühele hankes osalejale kauba peale „kingitud“ kaubanduspindasid.
Parkimismaja esimese müümise lugu oli nagu jalgpall, kus on reeglid, kaks väravat, kaks meeskonda ja kohtunik. Korraga võtab ühe meeskonna ründaja palli kätte ja tormab vastase väravasse. Kohtunik ei näe midagi ja kõik oleks nagu korras. Pall väravas, mäng tehtud. Linna vara maha mängitud. Selle raha eest oleks saanud korda teha mitu lasteaeda, jagada pensionäridele märkimisväärset pensionilisa või korrastada Pärnu linna valulaps staadion. Kahju, et Pärnu elanikud selle linna ebakompetentse otsuse oma taskust, oma elukeskkonna parendamise arvelt kinni maksma pidid.
Tõeste lugudega mälestustahvlite püstitamine on igati kiiduväärt ettevõtmine. Paraku terendab oht, et Pärnust kujunebki mälestusmärkide linn. Mitte tehtud, vaid tegemata asjadele. Pärnu suutmatus läbimõeldud ja korrektseid hankeid ette valmistada ja läbi viia, suutmatus otsuseid vastu võtta ja hoolimatus linna rahaasjade ajamises teevad linna elanikest tühjaks. Et oleks aga rohkem ruumi mälestustele sellest, mis kunagi oli või olla võinuks.
Meie, linnaelanike, ettevõtjate ja ajakirjanike ülesanne on selle minnalaskmisega mitte kaasa minna, anda endast parim, hoida kõrgeid standardeid. Seni kuni me seda tahame ja suudame, saame linna arengule võimaluse anda.