Meie majal on väga hoolikas kojamees. Selline vana kooli papi, kes käsitsitööd ei pelga ja lükkas paari meetri laiuse kõnnitee labidaga lumetuks, kui viimased sulailmad olid. Nüüd pole seal jääkildugi ja möödujad võivad sirgeselgselt ja kukkumist kartmata läbida sadakond meetrit südalinnas.
Kinnistu piiri järgi võttes ei oleks majarahval vaja sellelt trotuaarilt lund lükata ega lehti pühkida, sest see on Pärnu linna tänav. Aga sel juhul oleks sellegi maja esine klaasistunud nagu enamik süda- ja äärelinna teid, mida mööda inimesed iga päev astuma peavad, lootes ühes tükis koju jõuda.