Meist veel paljud mäletavad ju, et üheks totalitaarse riigi tunnuseks oli ja on, kus võimud reeglina kehtestasid enda jätkuvaks „seaduslikuks“ võimulpüsimiseks endale ise meelepärased valimiste korraldamise mängureeglid.
Ausate valimiste nimel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küll aga väliselt ka neid reklaamiti rahvale ja kogu maailmale, kui eriti demokraatlikke. Isegi riikide nimed olid väga demokraatlikud - Saksa Demokraatlik Vabariik, Korea Rahvademokraatlik Vabariik jne. Aga valikuvõimalus valimistel sellistes riikides praktiliselt puudus - vastaskandidaate ju ei olnud ja üks mees kandideeris ühele kohale. Seega mitte valimised, vaid hääletamine (või häälte kogumine ühele kandidaadile). Ja tulemused olid reeglina "suurepärased" - hääletamisest osavõtt üle 90% ja kandidaadi poolt anti hääli 99,9%. "Demokraatia" missugune!
Kui võrdleks nüüd natuke noid hääletamisi tänaste e-valimistega. Võrreldes eelmistega, kui ausad need ikkagi täna on? Juba enne siinkirjutajat on valijad teinud õiglase ettepaneku astuda resoluutseid samme, et e-valimised tunnistataks Eesti Vabariigi põhiseaduse vastaseks, sest nii ei ole meie valimised üldised, ühetaolised, otsesed ja salajased.
Need neli nõuet on tagatud kõik traditsiooniliselt valimisjaoskonnas valides, kuid mitte e-valimistel. Et selle karjuva ebaõiglusega mitte jääda hüüdjaks hääleks kõrbes, selleks peaksin vist tooma piltliku võrdluse, kus e-valimiste suured "vabadused" kannaks üle ka kõige traditsioonilisemasse valimisjaoskonda ja vaatame, kuidas siis nüüd võrdsetes tingimustes peaksid toimuma valimised ka e-valimiste sarnaselt valimisjaoskonnas.
Esiteks, valimsjaoskonnad peaksid avatud olema ööpäevaringselt. Teiseks, valimiskabiinid on nüüdsest mõttetud, sest e-valimisi võime ju sooritada kas üksinda omaette või kasvõi kümnekesi koos. Kolmandaks, saanud valimiskomisjoni liikmelt valimissedeli, võite sellega jalutada valimisjaoskonna uksest välja, arutada sõpradega jne ning lasknud sõpradel või ise teha ükskõik millise kandidaadi nime järgi ristikese ja lased ise või lased sõpradel lasta oma valimisbülletään valimiskasti. Neljandaks, võite julgelt astuda uuesti valimiskomisjoni liikme juurde ja teatada, et mõtlesite ümber ja tahate uuesti oma valiku teha. Viiendaks, valimiskomisjoni koosseis valimisjaoskonnas ei pea enam olema erapooletu ja koosnema erinevate erakondade esindajatest, sest samuti me keegi ei tea ju selle ainsa e-valimiste keskserveri-valimisjaoskonna isiklikku koosseisu või parteilist kuuluvust. Vist kõik. Kui teile veel mõni e-valimiste "eelis" meenub, siis palun olge lahked ja lisage.
Ja seda kõike segadust e-valimistega põhjendatakse vaid vajadusega tõsta valijate osalusprotsenti, sest eriti noorsand-valijad vist ei vaevu end niipalju liigutama, et kord mitme aasta tagant end sundida valimisjaoskonda kõmpima?!?
Heameelega teeksin Baskini teatrile ettepaneku mängida selline valimisstseen läbi teatrilaval, rahvale naeruks. Võibolla on see naer läbi pisarate?...
Kui nõukaaegseid valimisi võiksime nimetada hääletamiste mängimiseks, siis tänaseid e-valimisi Eesti Vabariigis julgen nimetada valimisfarsiks. Ehk teisisõnu – demokraatlikud valimised Eesti moodi...
E-valimised on nii paljude erinevate manipulatsioonivõimalustega, et siin ei aita isegi ka kõige kompetentsema ja suurearvulisema OECD komisjoni kohalekutsumine. Ehk aitaks pöördumine Euroopa Inimõiguste Kohtu poole?