Hiinat tasub külastada kiirustamata ja omapäi

Teet Roosaar
, uudistetoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selline vaade avanes ühel hommikul meie Pekingi hosteli ukselt. Tänav kaevati üles, kuid ümbritsev elu ei seiskunud.
Selline vaade avanes ühel hommikul meie Pekingi hosteli ukselt. Tänav kaevati üles, kuid ümbritsev elu ei seiskunud. Foto: Teet Roosaar

Astun hosteli uksest välja ja ronin üle kraavi, et teisel pool tänavat asuvalt hiinlaselt paar kilekotitäit baozi'sid hommikusöögiks osta. Kõht täis, seome kilekotid jalgade ümber, et Pekingile enne lahkumist veel kord pilk heita.


Öösel on vihma sadanud ja töölised tõstavad tänava asemel laiutavast kraavist muda välja. Selleks, et jalanõud enne Qianmeni metroojaamani jõudmist poriseks ei saaks, tuleb neid kilekottidega kaitsta.



Üleskaevatud ukseesisele ja ikka veel tibutavale vihmale vaatamata on Tiananmeni väljakust kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel asuv Leohostel mulle ja mu abikaasale omaseks saanud. Tulime Pekingisse pool kuud tagasi, teades ees ootavast vaid interneti kaudu.



Parim reisibüroo on internet


Jaanuari alguses pakkus KLM 6000 krooniga Tallinna-Pekingi-Tallinna lennukipileteid. Tegin Go Travel Pärnu büroo kaudu Hiina viisad, broneerisin ööbimised ja koostasin raudteegraafiku abil esialgse marsruudi.



Paljud on küsinud, kas omal käel pole raske hakkama saada. Ei ole, internetis, eestikeelses reisifoorumis www.trip.ee ja Lonely Planetis on vastused kõikidele küsimustele. Väljaspool Pekingit aitas hiina-eesti vestlussõnastik.



Pekingi lennujaama jõudnud, vahetasime eurod jüaanideks ja asusime otsima kohta, kust bussid raudteejaama sõidavad. Siis me veel ei teadnud, et lennujaama metroo on valmis ning tegelikult kuluks vaid kümmekond minutit ja 25 jüaani (42 krooni), et kesklinnani jõuda. Meie kulutasime selleks bussiga sõites ligi tunni.



Teadmatusest tuleb ikka lõivu maksta. Ränduri kõige suuremad vaenlased on taksojuhid, kes sundolukordi kasutades hinnad lakke ajavad. Kommunistlikus Hiinas seda ohtu pole: takso kilomeeter maksis Pekingis 3-5 krooni, miinimumarve oli 17 krooni.



Hiljem väljaspool Pekingit ringi liikudes kasutasime vaatamisväärsuste juurde jõudmiseks sageli linnabusse.



Vaadake Lonely Planetist, seal on täpselt kirjas, kuidas on kõige kasulikum näiteks Xianist terrakotasõdurite väljakaevamiskohta jõuda.



Pekingis asusime esmalt põhitegevuse juurde. Seljakotid lahti pakitud, otsisime üles Donganmeni tänava ööturu, kus pakuti vardas küpsetatud lamba-, sea- ja kanaliha, mereande ja maiustusi.



Maiustasin krevettide ja koeralihaga


Lambalihast ja tiigerkrevettidest kõht täis söödud, tellisin koeralihasupi. Liha meenutas neerusid ja teisi subprodukte ja selle maitsel polnud vigagi, et aga vedelik oli mingi maitseainega ära rikutud, viskasin osa supist minema. Maoliha jäi proovimata, selle asemel maiustasime merekarpide ja puuviljadega.



Keelatud Linn, Taevatempel, Suvepalee ja Laama tempel kuuluvad vahest iga Pekingi külastaja programmi. Suvepalee juurde saab kesklinnast liinibussiga, Taevatemplisse taksoga ja Laama tempel on kohe metroopeatuse juures. Kõige keerulisem on Hiina müüril käimine.



Soostusime esmalt ühe pakkumisega, mille järgi pidi auto kaheksa tundi meie käsutuses olema. Teed alustades selgus, et lisaks esialgsele kokkuleppele tulnuks meil veel kiirteemaksud tasuda ja paari poodi külastada. Loobusime ja astusime ekskursioonibussi.



Hiinakeelne ekskursioon oli omaette kogemus, aga niipalju nad ikka inglise keelt mõistsid, et igas sihtpunktis lahkumise kellaaeg selgeks teha. 255kroonise hinna sisse käisid lõunasöök ja Mingi dünastia hauakambrite külastus. Viimase asemel pakuti meile vist kurat teab mida. Igatahes loksusime erinevate kohtade vahel kaheksa tundi, teiste seas paaris nefriidipoes, kus kohalikud usinalt ostlesid.



Hiina müüril ronida oli päris kurnav. Piltidelt on mägist maastikku ilus vaadata küll, aga katsu sa paarsada meetrit kohati kuni 60kraadise nurga all üles turnida. Astmed on kõrged ja erinevate vahedega, seetõttu soovitati meil allaronimisel tähelepanelik olla.



Loomaaias elavad pandad ja haid


Pekingi vaatamisväärsustest meeldisid meile kõige rohkem Laama tempel ja loomaaed. Laama tempel on kuulsaim Tiibeti budismi keskus väljaspool Lhasat ja selle atmosfäär oli tunduvalt vaimsem, kui näiteks kuulsa Shaolini kloostri oma. Palju oli palvetajaid, kes väljas viirukeid põletasid ja siis altarite juurde läksid.



Budistlike, taoistlike ja konfut-sionalistlike templite ning Keelatud Linna nelinurkne põhiplaan on sarnane. Siseneja teel on hooned, milles asuvad altarid või troonid. Nendes käidud või nööri tagant piilutud, vahepeal külgnevaidki hooneid vaadatud, satute aeda.



Pekingi loomaaias tasub vaadata pandasid ja maismaa kõige suuremat akvaariumi. Delfiinide show oli küll Leedus Nida poolsaarel parem, kuid sellist haide akvaariumi, läbi suure akvaariumi viivat tunnelit ja paljusid eriskummalisi kalu siinkandis ei näe.



Pekingist sõitsime öörongiga 1200 kilomeetri kaugusel asuvasse Xiani. Platskaardipiletid ostsime hoste-list.



Hiljem teistes linnades raudteepileteid ostes selgus, et kõige kasulikum on pileteid osta raudteejaama kassast: näita lihtsalt internetist väljatrükitud hieroglüüfidega graafik ette ja tõsta nii mitu näppu, kui palju pileteid tahad. Raudteejaama valik on tunduvalt suurem, edasimüüjatele antakse vaid piiratud arv pileteid.



Hiina rongid on mugavad ja puhtad, veneaegsetest Tallinna-Moskva rongidest tunduvalt paremad. Eriti rahul olime kupeega, milles Qufust Pekingisse sõitsime. Kahjuks jäi kogemata Shanghai-Pekingi rongiga sõitmine, mis Euroopa kiirrongidele silmad ette pidavat andma.



Xianist ei maksa päevaga läbi joosta


Xiani minnakse linnast 27 kilomeetri kaugusel asuva terrakotasõdurite väljakaevamiskoha pärast. Seal oli rohkem rahvast kui Keelatud Linnas või Hiina müüril. Saalide läbikäimiseks kulus ligi kolm tundi, pärast vaatasime panoraamkinos esimesest keisrist tehtud filmi.



Aga Xian pole oluline üksnes terrakotasõda-laste armee pärast. Külastamist väärivad 14 kilomeetri pikkune linnavall, Kaheksa Surematu tempel, linna lähedal asuvad 6000aastased Banpo küla varemed jpt kohad.



Kes Siiditee alguspunktiks olnud Hiina kunagisest pealinnast ühe päevaga läbi jookseb, jääb paljust ilma.



Niisama puhkamiseks on väga mõnus koht moslemi kvartal. Sõime taas lambalihavardaid, kuhu erinevalt Pekingist ainult üks lihariba oli pandud. Tavaliselt võetakse neid 30, et mitme peale kõht täis saada.



Vaatasime nuudlite tegemist, proovisime kala. Ümberringi käis tohutu sigin-sagin, autod püüdsid jalakäijate vahelt läbi pressida, jalakäijad kaupmeeste ja sõidukite vahel laveerida.



Väga mõnus oli otse linnamüüri juures asuv ööbimiskoht, Shuyuan International Youth Hos-tel. Kõik käe-jala juures, kahese toa hinnaks 200 krooni öö.



Järgmisena sõitsime Luoyangi, mille lähedal asuvad Longmeni koopad ja millest 80 kilomeetri kaugusel asub Shaolini klooster.



Shaolin tekitas vastuolulisi tundeid


Ostsime bussijaamast Shaolini piletid, aga kuna reisijaid kogunes vaid viis, parseldati meid mingisse mikrobussi. Hiljem selgus, et see on ekskursioonibuss, mis käis kõik looduskaunid ja sissepääsupiletiga varustatud kohad läbi.



Küsisime, millal Shaolini kloostrisse jõuame. Vastuses oli niisama palju tõtt, nagu oleks Pärnu randa sooviv turist õigeks ajaks Raeküla randa toimetatud. Liinibussi poolteise tunni asemel jõudsime õigesse kohta viie tunni möödudes ja kloostriga tutvumiseks jäi ainult paar tundi.



See-eest osalesime põllutöödel. Kohalikud olid viljavihud maanteele puistanud ja sellest üle sõitvad masinad pressisid teri välja. Tegin end nii raskeks, kui suutsin, et talupoegadel turistist võimalikult rohkem kasu oleks.



Shaolin tekitas vastuolulisi tundeid. Ühelt poolt munk, kes pärast nime ja riigi kirjapanekut ripatsi kaela sätib ja selle eest kümme jüaani küsib, teisalt oli kung fu etenduse tase tõesti vapustav.



Esinejad panid seistes jala kaela taha, purustasid nõelaga läbi klaasi lüües õhupalli (klaasi jäi ainult väike auk), painutasid kõriga odasid, lasid end odateravikel õhku tõsta jne.



Kui kellelgi templit külastades rohkem aega jääb, võiks uurida, mida tähendab kohanimi "Tallinn". Siltide järgi asub see templikompleksi mägedepoolses osas ja Eesti pealinna ta muidugi ei tähista.



Mao on suurem kui Lenin


Pärast UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Longmeni koobaste ja Hiina budismi sünnipaigaks peetava Valge Hobuse templi külastamist viis tee Confut-siuse sünnilinna Qufusse. Läbisõitev rong hilines, kogu vagunis ei leidunud ühtegi inglise keelt oskavat inimest, aga kõik olid väga abivalmid.



Qufu on mõnus väikelinn, kus kõik keerleb aastatel 551-479 eKr elanud suure mõtleja ümber. Käisime tema templis, häärberis ja haual. Enamik infost oli hiinakeelne, turistidega pole eriti arvestatud.



Abikaasat üllatas pikk kauplejate rivi surnuaia väravas, mind padrunitest tehtud lennukid, tankid jt suveniirid. Kahe päevaga näeb kõik olulise ära.



Algul oli meil kavas ka Tai Shanile ronida, kuid leidsime, et sellises palavuses oleks liialt kurnav mäetippe vallutada.



Kui kellelgi on taoismi pühapaiga külastamise vastu huvi, usutlege Pärnu Reisibüroo omanikku Eha Juhansood, kes seal ära käis. Kohtasime teda Pekingis rongilt tulles.



Tagasi Pekingis, nautisime niisama elu. Käisime keset Tianan-meni väljakut asuvas Mao Zedongi mausoleumis ja veendusime, et Mao laip on Leninist pikem.



Mao kuju ette sai kinniselt territooriumilt ostetud krüsanteeme panna ja lilli asetades sügavalt kummardada, ent lillede viijate arv ei ulatunud isegi kümnendikuni. Järjekord koosnes tuhandetest inimestest, aga liikus kiiresti.



Mao laiba taga, paarkümmend meetrit surnukehast paiknesid suveniiridega kaubitsejad.



Koerad pole üksnes söömiseks


Jälgisime igapäevast elu. Mähkmeid siinses kliimas ei tunta, lastel on auk pükstesse lõigatud. Kui häda liinibussis peale tuleb ja iste märjaks saab, istutakse titega lihtsalt järgmisesse kohta.



Üllatas tõukoerte rohkus. Ilmselt tänu ühe lapse poliitikale on paljud endale lemmiku muretsenud ja hoolitsevad tema eest. Hulkuvaid koeri oli väga vähe, kasse ei õnnestunud näha.



Lõpetan ühe Pekingi toidu kirjeldamisega. Seltskond istub väikese lauale asetatava koonusekujulise katla ümber, milles keeb puljong. Puljongisse kastetakse keetmiseks õhukesi lihaviile, juurvilju ja nuudleid ning torgatakse need pärast kastmesse pistmist suhu. Roa nimi on hotpot ja selle tõid Hiina pealinna mongolid.



Pulkadega õpib kiiresti sööma. Kogu reisi vältel õnnestus meil proovida ainult paari keskpärast toitu. Enamasti olid kõik road imemaitsvad ja näiteks neli lambalihavarrast (20 lihatükki) maksid Eesti rahas 17 krooni.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles