Jaan Tätte “Tulemine” vihma ja laste kiuste

, muusikakriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Tätte.
Jaan Tätte. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Augustikuu esimese päeva hilisõhtul kogunes vihmasest ilmast hoolimata Pärnu Vallikääru suur hulk Jaan Tätte loomingu austajaid.


Istepingid olid hõivatud juba pea pool tundi enne kontserdi algust, nii et hilisemad tulijad pidid leppima seismisega või sättima end istuma lava ette maha, nutikamatel oli kaasas kokkupandav matkatugitool.



Kui kontserdi esimeses osas oli publik sunnitud vihmasabina tõttu avama vihmavarjud, teistega rohkem arvestavad pugesid vihmakeepidesse, läks õhtu edenedes ilm paremaks ja kuivemaks.



Kahjuks oli peale vihma veel üks segaja, mis ilmselgelt häiris nii esinejaid kui kuulajaid – need olid lava ees sebivad väikelapsed. On arusaadav, et teinekord pole lapsehoidjat leida või tahetakse last muusikaliselt harida, kuid selleks tuleks leida sobivam moodus.



Teades, et tegu on hilisõhtuse (algus kell 21) ja intiimse kontserdiga, võiks lapsevanematel olla nii palju austust esinejate ja kaaskuulajate suhtes, et hoida oma kaasavõetud laps vaikselt enda juures, mitte lubades tal joosta ja mängida otse lava ees.



Eriti kui arvestada, et 175kroonise pileti ostnu tahab eeldatavasti nautida kontserti, mitte tunda koos esinejaga piinlikkust laste (lapsevanemate?) ebasobiva käitumise pärast. Tätte pidi korduvalt tegema vihjeid või suisa otse ütlema, et lapsed ja mõni lava ees olev täiskasvanu end vähe vaiksemalt ülal peaksid.



Muusikalises mõttes oli tegu aga tõeliselt hingekosutava õhtuga. Jaan Tätte elulised, lihtsad ja samal ajal nii paljuütlevad ja mõtlemapanevad teksid koos meeldejäävate meloodiate ning ansambli Udupasun tekitatud taustahelidega ei saa kuulajat kuidagi puudutamata jätta.



Peamiselt Viljandi kultuuriakadeemia taustaga noored muusikud Cätlin Jaago, Silver Sepp, Paul Daniel ja Martin Tärn on osanud täiustada Tätte loodut just parajal määral. Eriti hästi sobituvad Tätte lauludesse puhkpillid – viled, flöödid, torupill jmt. Kitarr oleks võinud kohati olla tagasihoidlikum-maitsekam, mitte niivõrd malevlik.



Pärnumaalt pärit noor muusik Silver Sepp oma plastkausstrummidel oli vaatamisväärsus omaette, Martin Tärn kontrabassil andis muusika üldisele ilmele kohati suisa džässi hõngu.



Jaan Tätte kontsertide lahutamatu osa on jutustused ühe või teise loo sünnist, eelnevatel kontsertidel kogetust või eluetappidel läbielatust. Tõsi ta on, et pool Tätte fluidumist kuulubki suuresti tema vahetule olekule ja jutuvestmisoskusele. Teades lugude tausta, mõjuvad laulud hoopis sügavama ja meeltesse sööbivamana.



Kontserttuuri puhul valminud CD “Tulemine” annab edasi küll Udupasuna ja Tätte koostöös valminud muusika, kuid kontserdil käimata on see siiski poolik. Kui plaati osta jõuab edaspidigi, siis kontserdielamuse saamiseks on sel suvel veel ainult neli võimalust: 5. augustil Tartus, 6. augustil Rakveres, 7. augustil Kuressaares ja 8. augustil Raplas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles