Legendi kosmonautide suvilatest rüütatakse uuesti

Tõnu Kann
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enamik maju Jaagupi Vzmorje puhkebaasis jäi Eesti riigiomandist erakätesse müües maha armetute varemetena.
Enamik maju Jaagupi Vzmorje puhkebaasis jäi Eesti riigiomandist erakätesse müües maha armetute varemetena. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Pärnumaa punaaegsetest avalikkusele suletud ja valvatavaist hoonekompleksidest on Karl Vaino suvila kõrval Valgerannas müütidele enam ainest andnud nõndanimetatud kosmonautide suvilad Jaagupi rannas.


Esimene neist kuulus Eesti NSV ministrite nõukogule, teist nimetati dokumentide keeles Vzmorje puhkebaasiks ja siin puhkasid NSV Liidu kaitseministeeriumi Moskva-lähedase täppismasinaehituse instituudi töötajad.



Aastatel 1971-1982 kerkinud kinnisest Jaagupi puhkebaasist arvatakse, et see ehitati  raketiehitajatele, seda enam, et külalegend räägib esimese naiskosmonaudi Valentina Tereškova suvitamisest Jaagupi rannamändide all. Aga kui juba tema Jaagupis oli, väisas Jaagupis puhkavat naist võib-olla tema abikaasa Andrijan Nikolajevgi, kes koguni kaks korda kosmoselennu kaasa tegi.



Külarahvas räägib samuti Gretškost, keda Jaagupis nähtud, kuid siin lähevad arvamused lahku, kas tegu oli kosmonaut Georgi Gretško või marssal Andrei Gretškoga, kes sel juhul pidi Jaagupit väisama mõni aasta enne surma kõrges vanuses.



Ettevõtja Jaak Valge, kes aastail 1982-87 oli Vzmorje puhkebaasi juhataja, näinud siin peale Tereškova kosmonaut Aleksei Leonovit, kes esimesena avakosmoses viibis. "Rohkem ma kosmonaute siin ei kohanud," ütles ta.



Metsad korjati tühjaks


Ühest asjast ei saadud külas aru: tähtis rahvas, kes isegi nõukogude oludes vaevalt defitsiiti tundis, ründas ümberkaudseid metsi rohkem kui merd.



"Ümbruskaudsed metsad olid seentest ja marjadest puhtaks korjatud," meenutas Valge. "Kuna neid toodi ja viidi suurte bussidega, sai kõik see hea kraam siit ilusasti ära viidud."



Valge ütles, et instituudi direktorgi, väike karm vanamees (aga instituut oli suur, oma seitse ja pool tuhat töötajat), ei peesitanud päikese käes, vaid veetis suurema osa puhkuseajast Pärnumaa metsades.



Nõukogude täppismasinaehitajate idüll Jaagupis lõppes, kui puhkebaasi Vzmorje 8,56 hektari suurune territoorium koos ligi paarikümne hoonega 1990. aastate algul Eesti riigile üle läks ja sinna piirivalvekordon kolis.



Eesti piirivalve kordonist kunagises Vzmorje puhkebaasis on külarahval vähe rääkida, sest kui kosmonautide aegu oli mõnel omainimesel sinna veel asja ja võimalust kiigata, siis piirivalve ajal keerati baas lukku mis lukku.



Kui piirivalve baasist 2003. aastal Ikla kordonisse kolis, jäi kinnistu edasi riigi omandisse, kuigi Häädemeeste vald seda järjekindlalt munitsipaalomandisse taotles.



2006. aastal pani riik kinnistu enampakkumisele. Müük õnnestus kordusenampakkumisel mullu, kui selle ostis OÜ Paesalu, mille esindaja on Tahkuranna vallas hobusekasvatustalu pidav Aivar Merila.



Uue elu võimalus


Osaühingu idee on taastada Vzmorje puhkebaasi suvilad omaaegses headuses, kuigi Eesti riigi omandis olek on kompleksile vajutanud laastava pitseri.



"Kaks suvilatest oleme suutnud korda teha, mõnes pereboksis võiks juba külalisigi majutada," rääkis Merila. "Suvel olid siin loomingulises laagris Tartu ülikooli maaliosakonna tudengid, nendest jäi maha näitus, mille oleme rahvale tasuta avanud."



Suvel suutis Merila põlenud peahoone ja saunavaremed pealekasvanud võsast välja raiuda sõprade abil. "Seda trööstitum pilt nüüd on," nentis ta.



Suur osa suvilatevahelisest murust on samuti taastatud. Selles on abistanud aednik Aare Sein, kelle vanemad omal ajal Vzmorje puhkebaasis teenistujana töötasid ja kes lapsena üsna tihti "kosmonautide suvilates" käis.



"Siin oli tenniseväljak, töökoda, siin sai osta värskeid kohvikusaiakesi, mida kohalikus poes polnud saada," loetles Sein hüvesid.



Mere ääres kasvama pääsenud pilliroog ja noor võsa on nüüdseks samuti maha niidetud ja OÜ Weiss on usaldanud sinna karja 29 mullikat. "Loomad hoiavad randa jälle võsastumast," kiitis Sein, kes ühtlasi karjal silma peal hoiab.



"Meil pole mõtteski hakata kinnistut kruntideks lõikuma ja tükikaupa suvilateks müüma," kinnitas Merila, kes ütleb end olevat vaimustuses kaheksale ja poolele mereäärsele hektarile esmapilgul meelevaldselt ehitatud suvilatest - arhitektuurist, mis on justkui eestlaste loodud, aga millel on mingi eriline nõukogudeaegne, isegi slaavi mekk man.



Tereškova suvila


Muidu küllalt ilusate suvilate seas on üks, mis on kõike muud kui ilus, vaata seda seest või väljast. Rahvas on hakanud seda Tereškova suvilaks kutsuma, mõni arvab, et seal oli salajane palvemaja siserõdu pärast, mis mõjub kantslina.



Valge teab sellest hoonest täpsemalt, sest ta oli puhkebaasi juhatajaks saanud just siis, kui see valmis.



"See suvila ehitati täppismasinaehituse instituudi peadirektorile, kellele see teistest eraldi asetsev maja üldse ei meeldinud," rääkis Valge. "Tegelikult ei meeldinud see kellelegi ja seisiski kasutamata."



Merila, kes samuti hoone kummalise arhitektuuri üle muigab, lubab sinna kosmonautide muuseumi rajada.



"Kui ma rääkisin oma tuttavale ettevõtjale, kes on rootslane, selle suvilakompleksi kosmonautide legendist, soovitas ta mul sellest kinni hoida," selgitas Merila. "Kui kompleks saaks taastatud, kõlbaks siia üks muuseum küll."



Esimese taastamisaasta järel jalutavad tulevase muuseumi ümber alles mullikad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles