Seda, mis ootab rändajat Kagu-Eestis Koidula piiripunkti taga, võib liialdamata nimetada imede põlluks, kust naastes mõtled: ilus oled, Eestimaa, kuigi ... vabandust, igavavõitu.
Pihkva reis garanteerib elamuste buketi
10. oktoober 2009, 14:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaa Pihkva rajoonis koged nii ilusat kui inetut, nii inimlikku soojust kui juhmi bürokraatiat, nii laia joont kui popslikkust.
Igatahes tasub kalli viisa soetamine end ära. Seda enam, et vanal Eesti maal asuvad Vana-Irboska ja Petseri, edasi Pihkva ja Mihhailovskoje on ju nii lähedal. Ning autokütus on teisel pool piiri odav: bensiin maksab kaheksa, diisel koguni kuus krooni liiter.
Niisiis, Pihkvasse! Koidula piiripunktile järgneb Kunitša Gora ja kui seal kotid läbi valgustada ja ennast piirivalvuril jõllitada oled lasknud, tabab sind esimene üllatus. Oled sattunud tasulisele teele, mille pikkus on ... 50 meetrit.
Makstud, tehtud, on su ees lahti suur Venemaa. Oma tasuta, aga üsna santide teedega. Kus Moskvitšide, Žigulide ja muude automarkide kontsentratsioon Opelite, Toyotade või ehk isegi Mercedeste ühiskonnast saabunule paratamatult silma torkab.
Vana-Irboskas on kindlus, Petseris turismiklooster
Vana-Irboskas on kabeliaed kiviristidega ja kindlus, mille taastamisega venelased lugupidamist väärivalt vaeva näevad. Väravas müüvad mutikesed suveniiride ja kudumite kõrval sooje kartuli- ja kapsapirukaid. Alevis on küll iga teise maja aknad heina uppunud, aga iga kolmas maja sildiga "kaupmehe maja 18. sajandist" ja riigi kaitse all hoolt saanud.
Petseri klooster äratab aukartust juba üksnes sellega, et sõdadele ja eri riigikordadele vaatamata on ta sajandeid iga päev tegutsenud. Kiievi munkadest see algus sai, olid tsaariajad, revolutsioonisõdurid, Stalini aeg, sakslased, vabastajad (tõsi, nemad panid sakslastega ühele pildile jäänud kloostriülema vangi ja lasid tal seal surra), NSV Liidu lõpp ja uus Venemaa - klooster elab ikka.
Klooster on hoolitsetud, külalisi tulvil nagu pigem turismiobjekt kui pühakoda, ei kurda vaesuse üle. Ja matab oma munki ikka koopasse, mille loomulikku ventilatsiooni ja kõdulõhna puudumist vaid üleloomulike mõistetega suudetakse selgitada, kirste üksteise peale ladudes. Alumised kõdunevad koos sisuga ja lagunevad ülemiste raskuse all, läbi võreakna saab sellele pilku heita, vaade on üsna õõvastav.
Pihkvas üllatud iga kümne minuti takka
Rajoonikeskus, paar Tartut suur Pihkva väärib tähelepanu sellega, kuidas hoolib oma ajaloomälestistest. Pihkva kremlis jätkub tööd kindlasti veel aastakümneteks, aga kindlus ja kirikud on seal taastatud, vanade jooniste järgi uuesti ehitatud, vuntsitud.
Omaette elamus on õhtu mõnes paremas Pihkva restoranis või baaris. Orkester laseb korralikult pilli, suvalisest sünnipäevalauast võib tõusta hiljem kohaliku sõjaväeosa ülemaks osutuv jorss ja laulab bändi üle. Seljanka on ammu unustatud seljanka (mitte jääkide ja tomatipasta) maitsega, külm laud koosneb hõrgutistest, mida ei jõua ära proovidagi, tuleb vaheroog ja siis praad ... Hea Vene viin kõrvale.
Tantsupõrandal keerlevad lauas lonksukese Hennessyd rüübanud kaunilt riides ja kallilt lõhnavad daamid. Ning keegi eestlastest jõuab tõdemuseni: "Alles nüüd mõistan vajadust eristada olulist ebaolulisest. Milleks muretseda, et maja ümbert on rohi niitmata, kui võib pidu panna."
Pihkva tähendab elamusi tõesti seinast seina. Kui otsid, võid peksa või paljaks varastatud saada, aga kordades loogilisem variant on kohtuda südamlike vene inimestega. Võid leida staadioni, kus rinnuni rohus mees jookseb.
Võid näha sellesama staadioni väravas kõrvuti käsitsi maalitud reklaame "Staadion", "Solaarium", "Autopesula", Šašlõkk" ja "Prostituudid" ning vaid 200 meetrit eemal astuda sisse nii säravasse kaubanduskeskusse, mille ees isegi Ameerika kahvatuks.
Selle eest, et koju ruttav reisija ikka kogu raha eest elamuse saaks, hoolitsevad tollimehed. Venelane, ametijunkru tähtsust täis, käsutab sind nagu poisikest, otsib su kotist välja raamatu ja sirvib selle läbi. Eestlane tunneb huvi, ega sa ole langenud ahvatluse rüppe ja Venemaalt lubatust rohkem odavat ja head kraadidega jooki või suitsu ostnud.
Ja siis oled taas kodumaal. Millised siledad teed! Millised hoolitsetud majapidamised! Oh, tore! Aga ikkagi läheks varsti jälle imede põllule seiklema.