Ühistu esimees peab jagama asja arvetest torudeni

Korteriühistu juhatuse esimees peab tundma maja sise- ja väliselu, targalt tegutsemiseks läbima koolitusi ja tuginema enda elukogemusele ning vaistule. Aga vanarahva soovituses, et iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde, on rohkem kui terake tõtt, koges ajakirjanik Silvia Paluoja KÜ Aisa juhatuse esimehena tegutsedes. Foto: Urmas Luik

Kui tahate teada, kuidas elu tegelikult käib, laske ennast valida rahvakohtu kaasistujaks, kinnitas kadunud professor Juhan Peegel erialaloengutes.

Õppejõudu parafraseerides väidan, et kui tahate teada, milliste inimestega te ühe katuse all elate, laske end valida korteriühistu juhatusse, veel parem, selle esimeheks.

Rangelt, juriidiliselt võttes on korteriühistu mittetulundusühingu eriliik, mille tegevust reguleerivad korteriühistu ja mittetulundusühingute seadus.

Korteriühistu esimehe kohta nii selget sõnastust ei ole, aga kogemustele tuginedes peab ta olema universaalne igal ajal kättesaadav inimene, kes jagab majas toimuvat keldrist katuseni, arvetest suheteni. Jurist, kojamees, psühholoog, raamatupidaja, arhivaar, kinnisvaraarendaja, koristaja, aednik, torulukksepp, infosekretär, kasvataja.

Ja ikkagi ütleb väidetavalt enamik korteriühistute liikmeid, et nende esimees ei tee midagi, ainult palka saab. Ühistu puhul, millele siinkirjutaja tööproov tugineb, saab öelda lause esimese poole, sest selles majas ei saa esimees ega juhatuse liikmed kontot kosutavat hüvitist. Suurim preemia on majaelaniku tänusõnad.

Lebedevist järgmine

Kui 1994. aastal Pärnus esimesena registreeritud ja nüüd Pärnumaal poole tuhande tegutseva korteriühistu hulka kuuluva KÜ Aisa eelmise juhatuse esimehelt Jüri Lebedevilt ameti üle võtan, see tähendab lasen ennast üldkoosolekul lõpuks valida juhatusse, ei ela eelmisest kolmest juhatuse liikmest enam keegi selles majas. Jah-sõna annavad lõpuks siia hiljuti korteri ostnud Liivi ja Veiko.

Oleme tulvil energiat ja teotahet, astume korteriühistute liidu liikmeks, postkasti potsatavad ajakirjad Elamu ja Korteriühistu. Laseme lukustada prügikastid ja siseaia, pöörame raamatupidamise käsitsi tehtavast elektrooniliseks, haakume parkla rajamiseks "Hoovid korda" projektiga.

Siis läheb ettevõtja Veiko, seejärel kolib välja kinnisvaramaakler Liivi. Sestpeale juhib ühistut nagu varikabinet: äriregistri B-kaardil on kolm nime, aga tegelikkuses vaid üks ühistu majandustegevuse ambrasuurile viskuja.

Uusi liikmeid Veiko ja Liivi asemele valime ligi kaks aastat. Uue põhikirja järgi võib juhatus olla ühe- kuni kolmeliikmeline, meil õnnestub valida kaks ja saada tegevjuht väljastpoolt, kogenud korteriühistu juhatuse esimees. See läbimurre läheb korda korteriühistute liidu Pärnu büroo juhataja Asta Tammeti kohaloleku ja selgitustega.

Nüüd panen isiklikku arhiivi korteriühistute koolituskeskuse tunnistuse, mis kinnitab, et läbisin koolitusprogrammi "Korterelamu kompleksne renoveerimine, korrashoid ja juhtimine", ega pea ennast tundma nagu kahepaikne, kes alustab asjaajamist sõnadega "tere, praegusel juhul ei ole minu põhitööga pistmist, tulin teie juurde kui korteriühistu juhatuse esimees".

Naabri märkamine

Ühel hämaral sügisõhtul vaatan, et naabrimehe ajalehed on alles postkastis. Tavaliselt on ta esimene, kes need hommikul välja võtab. Järgmisel õhtul punnitavad postkastis eelmise ja selle päeva lehed.

Mure hakkab hinge kriipima. Telefoniusutlusele vastavad need, kelle tööpäev lõpeb viiest õhtul või kes liiguvad rohkem kodus kui väljas. Keegi ei tea midagi. Haiglast vastatakse, et neil sellenimelist patsienti ei ole.

Lõpuks ei pea närv vastu, annan kannatlikult uksekella ja et mu fantaasiat on arendanud Vene kriminaalfilmid, lähen uurin, kuidas on akendega. Toast kumab valgust.

Kutsun kaasa tarmukad majanaabrid, nüüd anname juba koos uksekella. Lingilevajutuse järel vajub uks lahti ja selle vahelt tuleb pahvakas laibalehka ...

Kes muu kui korteriühistu esimees peab helistama politseisse ja kiirabisse, mõlema operatiivauto jõudmine maja ette ajab liikvele uudishimulikud pensionärid.

Tunnen, et hakkan üleelamisest kokku vajuma. "Aga omaksed?" nõuab politseinik. Ma ei tea neist midagi, kuigi käisime aastaid kõrvuti ustest. Aga mehe manala teele mineku järel ilmuvad omaksed ja hakkavad mitmekesi pärima ühetoalist korterit.

Ühistu- või linnatänav

Meie maja eest läheb läbi kahe ja poole meetri laiune kõnnitee. Kui on tarvis seda lumest lahti lükata, libedust tõrjuda või puulehti kokku pühkida, on see korteriühistu kohustus. Me ei ole uneski näinud, et linna kommunaalettevõte (või olgu selle nimetusega kuidas tahes!) seda kõnniteed hooldaks. Kui aga on vaja trahvi teha, on see linnatänav. Selline, millele ei tohi parkida autorattaid pidi servale sõites.

Laksu saime kätte kevade hakul, kui sõidukiklaase kaunistasid õhtuhämaras munitsipaalpolitsei kirjutatud trahviteated.

Kuigi mina ei tuuritanud teemat avalikkusele üles, sain ikkagi abilinnapea Simmo Saarelt meie oma lehest lugeda, et liiklusseadus ja -eeskiri kehtivad ka Aisa 1 ja seal korteriühistut juhatavale Pärnu Postimehe ajakirjanikule.

Sestpeale pargime autod paralleelselt kõnniteega ega muretse, kuidas turistide bussid sealt end mööda suruvad. Parklat, mis ehitusregistri järgi meie maja juures asub, pole olemas ja selle rajamise tarvis koostatud projekt ootab paremaid päevi.

Politseiga pistmist

Ühismajas keeravad mõnikord püsielanike närvid krussi. Keerdu võivad need ajada näiteks ranna rajooni kortermajas omanikelt välja üüritud elamistes peatuvad suvitajad, kes ei mõika, et nad ei viibi hotellis. Kui uneajal läbu liiga valjuks läheb, piisab sõna jõust, kodukorraga kehtima pandud öörahule viitamisest. Seni oleme hakkama saanud politseita.

Aga politseiga tuli meie majal tegemist kõige ootamatumal ajal, uue aasta esimesel päeval. Meie maja lipuvalvur Maie oli nagu kord ja kohus riigilipu 1. jaanuari hommikul välja pannud ja siis riputas keegi ennast naksti! selle varda külge.

Politseiosakond alustas kriminaalmenetlust selle kohta, et korteriühistu lipuvarras on pooleks murtud ja Eesti lipp koos vardaga ära viidud. Kirjutasin asja uuriva vaneminspektori nõudel õiendi varalise kahju tekitamise kohta, see oli 515 krooni. Jüripäeva eel potsatas postkasti teade, et prokuratuuri loal on kriminaalasi lõpetatud ja teo toime pannud isikut ei õnnestunud tuvastada.

Vahepeale jäi aga selline kohustuslik lipupäev nagu riigi sünnipäev, 24. veebruar. Vaja oli uut lippu ja varrast. Sain erilise teeninduse osaliseks lipuvarrast ostes. Mainekas poes käis see umbes nii, et "vaadake, seal taga nurgas". Kui julgesin ma-ei-tea-millega hõivatud müüjalt veel küsida, et kus siis, mõõtis ta mind pilguga nagu tüütut vanamutti, kellel puudub orientatsioon.

Trepikojanaaber, vastutulelik ja kuldsete kätega Raivo, kelle pere elab majas selle valmimisest, aitas omavahel ühendada trikoloori ja varda.

Korteriühistu esimehena viivad jalad ühel päeval ja üle mitme aasta pööningule. Majaelanikuna mul sinna asja ei ole, pesu ma seal ei kuivata.

Talgute pelgus

Keeran ukse lukust lahti ja jään jahmunult seisma. Püha jumal! Tundub, et kõik, kes on majast ära kolinud, on uude kohta viimiseks tarbetu kraami siia kokku kuhjanud.

Nõukogude ajal korraldati laupäevakuid, mis kollektiive liitsid ja ühistööga heakorda panustasid. Loodan nüüdki ühistööle, aga enne seda palun appi hea majanaabri Rita, kes omaaegseid elanikke tunneb minust paremini, et ta kutsuks nad karmilt korrale. Mõne aja pärast riputan teadetetahvlile trükitähtedega teate "Tulge pööningule talgutele!".

Hõigatud ajal olen üleval üksi, nagu ei olekski tegemist ühise elamise ega majas 17 ülejäänud korterit asustavate elanike või üürnikega, maha arvatud väljaspool riiki töötajad. Siin siis minu juhioskused ongi! Appi tuleb üksainus kätepaar, ettevõtja Martini oma. Tõstame pööningut risustavad esemed enam-vähem kokku, siis ütleb tahtmine üles.

Aga õhku jääbki küsimus: miks ühist kinnisvara hallates poetakse nagu mägrad urgu, kui on tarvis midagi koos teha? Ja miks siis, kui trepikojas pirn ei põle, prügikonteiner üle serva ajab, kellegi korteris koer haugub, kraanikausis on ummistus, tuleb esimesena meelde ühistu esimees?

Energiaaudit ja liblikad

Meie maja tagune ehk siseõu on nagu lilleaed: Tamara on aianduse asjatundja ning teab, kus ja mis õitseb või kasvab. Liiati ei ole majas enam lasteaiarühma täit rüblikuid nagu paarkümmend aastat tagasi. Nii ongi nende liivakasti asemel kiviktaimla ja ronimisredeli ümber vääntaimed.

Suvi läbi nühib majahoidja ametijuhendist lähtuvalt seal muruniidukiga nii, et ükski rohulible ei saa teisest pikem olla. Ja ikkagi leidub majas igavleja, kes kaebab "kuhu vaja", et ümbrus on niitmata, sellepärast tekivad liblikad, kes lendavad pilvedena tuppa, ja ühistu esimeeski on kogu aeg nii hõivatud, et ei tule appi neid tapma.

Korteriühistu liikmete üldkoosoleku ja juhatuse koosoleku otsusele tuginedes traavin liblikate püüdmise asemel eksperdi ja katuseparandusfirma kontori vahet, et saada jagu lekkekohast katuse ja vihmaveerennide juures, kust sisseimmitsev vesi on ajanud kobrutama trepikodade seinad.

Ehitusseadusest tulenev energiamärgise nõue ja lõppematud vaidlused selle üle milline töö mis ajal teha annavad põhjust tellida energiaaudit.

Energiamärgise järgi oleme D-klassis, aga see registrisse kantud märgis kinnitab sedagi, et meie maja ei ole standardkasutuses, ja aitab reastada, mida remontida-vahetada-tihendada.

Kui meie kolmeliikmeline juhatus 2007. aasta jaanuaris alustas, saime endale jätkuna eelmiselt sebimise majakarpi soojustanud Seviko Ehitus OÜga.

Sellepärast, et töövõtja ei suutnud lepingulisi töid lõpetada tähtajaks ja venitas nendega tubli kaks kuud kauem. Viitasime lepingu rikkumisele ja esitasime juristiga nõupidamise järel tähtajaks teostamata tööde kohta viivise nõude ning "kompvekiks" silmanähtavate vaegtööde loetelu. Enne jaanipäeva jõudsime kompromissile.

Lõpuks on mu volituste aeg ümber ja loodan, et korteriühistu üldkoosolek valib majandusaasta kinnitamisega uue juhatuse ja selle esimehe.

Keegi ei ole nõus võtma endale siduvaid ja vastutust nõudvaid kohustusi. Viiendal katsel (üldkoosolekul, kus kohaletulnud ja neile antud volitused annavad kvoorumi kokku) saan sellest ametist vabaks.