“Pangarööv” – pehme konstruktsioon

Kati Saara Murutar
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Filmivabrik OÜ roadmovie "Pangarööv".
Filmivabrik OÜ roadmovie "Pangarööv". Foto: Plakat

Pehmes löömadraamas on tuttavad nii näitlejad kui situatsioonid, lõtvade traagelniitidega on omavahel kokku nõelutud tuntud pusletükidki.


Oma head Eesti asja vaatama minna soovitaksin nii Hannes Kaljujärve (Madis) vastupandamatu naeratuse kui mõttekohtade pärast. Film ei muuda midagi, aga säärase koduse koleduse nägemine võimaldab tänulik olla, et endal nii ei ole. Pakub põhjuse oma ümbruses ringi vaadata: kas mina saaksin midagi teha, et mu käeulatuses ei läheks üha uutel Hannestel ja Madistel niimoodi?



Lootusetus ja kontrastid


Stsenarist Mihkel Ulman ja reþissöör Andrus Tuisk pole üritanudki Lasnamäe väikese õõvastava korteri, vangla ja lambaidülli kontrastsesse lootusetusse midagi kistult uut tuua. Vangla on kohutav. Korter ehitamisest saadik remontimata. Lõuna-Eesti maalilise talu ümber koondunud inimesed on veel lambamad, kui lambad ise ongi.



Äsja vanglast vabanenud Madis on pigem lapsik ja kummalisel kombel hoopis “midagi nunnumeetrile”, mitte ohjeldamatu ega julm kakukull. Tema pärast on hirm ja kahju. Nii siis, kui ta end elulavale astumiseks ehib, kui siis, kui laia ja väheke jokkis joont ajab. Hirm on tema afektide ja kahju ta liigutava pruudiröövi lörrimineku pärast just siis, kui kõik on nii hästi läinud.



Kokkukootud lapitekitükid on “Bonnie ja Clyde”, “Robin Hood” . Ja seda märgib maitsvalt mahlane kratt-näitlejatar Marilyn Jurman (Lagle) oma käredate sõnadega ära.



Jurman on uuema Eesti ekraani maiuspala, tihe kontsentraat praegustest stiilidest-vooludest-kehakeelest ning näilisest julmast pealiskaudsusest, mille all on armistunud valude ladestus.



Midagi sooja ja õiglast lubab oodata-oletada Kaljujärve õdusa retsi muhe lõust, ainult et … seda ei tule. Sellepärast, et stsenarist on happy end’ile risti ette konstrueerinud karmi tõsiasja: sassis CVga härra Rusikas ei oska kanaliseerida oma rämedat armastust õepoja vastu ega tunda-kanda tärkavat tunnet taluperenaise vastu.



Kusjuures see poleks ju raske: Karin Tammaru tehtud lamba-Milvi on ilus ja elus, boheemlaslik ja loov kogu oma stabiilsuses ja usaldusväärsuses.



Nooruk Henri Kuus (Hannes) näitab suurtes plaanides, missuguste lotendavate tapeedipaanide ja rõhuva viletsuse vahele on ununenud sohilaps. Vägivaldne isa, kellel kusagil on ilmselt “normaalne” pere ning kes peab ülemäära ja ülemäärast naist elatusmiinimumi piiril, käib lapsele näitamas, milline vägivald ja joomine kokku moodustab … mehe. Poeg saab trepikojas peksa ja uneleb pangaröövist kui niisugusest. Saaks ometi Keegi olla ning abstraktne raha päästaks ära ja välja Kuhugi.



Rumalad juhused ruulivad


Miks Ulman oma Hulkur Rasmuse ja Paradiisi Oskari uusversiooni nii jõhkralt ära keerab, kui lausa taevalikult ladus lahendus on nii lähedal? Kaitseliitlane, kes jättis riista ripakile, on valmis relva ja vabandused vastu võtma. Röövitud pruut on valinud Röövel Rinaldini … Ja siis äkki nii košš ja puss.



Ehk tahavad Ulman ja Tuisk teada anda, et kui poiss on juba nii katki tehtud ja mees maatasa vangis hoitud, polegi neile enam positiivset programmi. Iga õnnelik lõpp oleks neile õlgadest kitsas.



Ulman soovitab košmaariks keerava pangarööviga meile ilmselt näidata, kuidas lollid juhused ruulivad, kusjuures juhuseid ju tegelikult pole. Järelikult pole “Pangaröövi” konstrueeritus juhus, vaid taotlus? Taotletakse seda, et inimesed mõistaksid: ärge pekske ennast ega teisi, arvates, et homme saab kõike muuta. Uut elu saab alustada kas täna või ei kunagi. Sest homme pole alustajaid.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles