Mittepoliitiliselt oleks õigem teha kasvutempo võrdlemise arvutus kõigile liikmesriikidele euroliidu keskmise majandustaseme alusel, siis ei oleks Eesti mingi Balti särav täht.
Ebaoluline on selle prognoosi kontekstis meie 2011. aastal euroalale pääsemise küsimus, sest see on seal endiselt jäetud diplomaatiliselt täiesti ebamääraseks, kulli-kirja viskamise probleemiks. Tõenäosusteoreetiliselt on nii, et kui eelarvedefitsiidi kriteerium on kolm protsenti ja defitsiidi prognoos 2009 on Almunial samuti pandud kolme protsendi peale, on sellega diplomaatiliselt öeldud, et asi on noatera peal. Ja kuna järgmise aasta prognoos on pandud 3,2 protsenti, on vihjatud, kuhupoole liisk langeb. See on asjatundjatele ammu selge, sest küsitavusi on meil veel vähemalt kahe alamkriteeriumi täitmisega nagunii (hinnastabiilsus ja pikaajaline intress).
Väga oluline on see, et Almunia arvates kestab meil aasta lõpus järsk langus ja jätkub vähem järsult veel pool aastat, seega tuleb kümneid tuhandeid töötuid juurde. See on oluline, sest Eesti valitsus näib seda ikka veel mitte arvestavat.
Igal juhul langeb Almunia järgi meie hõive edasi veel tuleval aastal majanduspotentsiaali kaasa tõmmates ja aastaks 2011 saavutame euroliidus väga ”kõrge“ koha nii töötuse taseme kui hõive kumulatiivse languse suhtes. Seda on traagiliselt oluline praegu iga kärpe tegemisel ja iga laenuvõimaluse hülgamisel (näiteks riiklikud obligatsioonid) silmas pidada.
Tähtis on seegi, et Almunia arvates jääb Eesti korralikult teenindama oma suurt välisvõlga (2008 oli GDP ja GNI vahe 15 miljardit - tinglikult kõigi netovälislaenude teenindamine - ja see summa tõuseb prognoosi järgi veel, muutudes majanduse kiirele taastamisele järjest suuremaks takistuseks).
