Kommentaar: Kuue naabri mure

Karmo Tüür
, TÜ politoloog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mõnikord kogunevad murelikud naabrid omavahel aru pidama. Mida küll hakata peale üleaedsega, kes kipub end kõigi ülejäänute ellu segama? Käitudes nagu omaaegne kolhoosiesimees, kes arvab, et tal peab siiani olema sõnaõigus iga nüüdseks iseseisva majapidamise asjade suhtes.


Möödunud nädala lõpus toimus Tallinnas sedalaadi kogunemine. Eesti, Läti, Leedu, Gruusia, Moldova ja Ukraina esindajad tutvustasid üksteisele põhjaliku uurimuse tulemusi. Kohtumise korraldas rahvusvaheline kaitseuuringute keskus. Tegemist on põhjaliku uuringuga, milles leidub nii teoreetilisi üldarutlusi kui üksikjuhtumite uuringuid riikide kaupa, võrdlevast analüüsist rääkimata.



Mis esitluselt kõrvu jäi? Kõige üldisemalt see, et Venemaa kasutab üha enam oma mõjuvõimu laiendamiseks niinimetatud pehmet võimu. Selle vastand on kõva võim (ingl k hard power), mis tähendab, et ülejäänuid sunnitakse oma tahet täitma. Pehme võim (soft power) aga märgib seda, et partner pannakse tahtma samu asju, mida ise tahetakse. Selleks ei kasutata jõuvõtteid, vaid meelitamist, meeldimist, sobivaid sõnu.



Pehme võimu peamine tööriist on info. Aga samavõrra keel, sest teadupärast sõltub sõnum paljuski keelest, milles seda edastatakse. Ehk siis enamasti venekeelne info, mille sihtrühmaks naaberriikides elavad venekeelsed inimesed. Tõsi, mõiste “venekeelsed inimesed“ on veniv, sest selle alla kuuluvad laias laastus kõik, kes seda keelt valdavad.



Kremli kaasmaalaspoliitika arhitektid näivadki niimoodi arvestavat. Kaasmaalaste ühenduseks mõeldud Russkii Mir (Vene Ilm) ja muud algatused lähtuvad loogikast, et keel määrab mõtte- ja käitumismudeli. Nii käibki võitlus venekeelsete peade ja südamete nimel, selgitamaks neile Moskva-keskse maailmapildi õigsust. Selle heitluse keskmes on ajalugu, nii-öelda õige ajalugu.



Paraku tunnevad ettevaatlikuks muudetud naabrid, et lojaalsuse kasvatamine võib olla pika ja murettegeva toimega. Ümber mängides neidsamu mõisteid “pehme võim“ ja “kõva võim“, võib muretsejate sõnutsi pehme lojaalsus (moskvalikule ajaloole ja maailmanägemusele) kasvada kõvaks lojaalsuseks (Moskva-meelseks käitumiseks).



Eks muremõtetel ole alust. Moldaavia Transnistria juhtum, Ukraina Krimm, Gruusia sõjast rääkimata, sunnivad naabreid ülima ettevaatlikkusega suhtuma kõigisse Venemaa Föderatsiooni humanitaarsetesse algatustesse. Omamoodi kokkuvõtteks sellele teemale sai mulle vestlus, mis leidis aset napilt pärast seminari lõppu.



Külas olnud venemaalane, kuuldes, et arutati Venemaa välispoliitikat naabrite suhtes, küsis, kes siis Venemaalt endalt kohal oli. Vastasin, et ei kedagi, see oli murelike naabrite kogunemine. Kerge etteheitega, ehkki naljaga pooleks, viskas külaline: te arutlete Venemaa üle teda ennast lauda kutsumata, kuidas teil häbi pole?



Automaatselt vastasin, et Venemaa otsustab enamasti oma naabrite saatuse üle nendega arutamata, kuidas tal häbi pole. Ja jäin mõttesse. Mnjah, hakka või uskuma seda vene ütlust, et igas naljas on terake nalja, kuid ülejäänu on kibe tõde.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles