Kuulates Tiit Palu lavastatud “Raimondsi” vaheajal ja etenduse järel publiku diametraalselt vastupidiseid arvamusi, sai niigi ilmsest veel kristalsemalt selgeks, et Pärnu teatril on ülisuur missioon ja vastutus.
Paulsi muusika toimib kui turvakodu
25. november 2009, 10:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõigile meeldima peavad vaid prostituudid. Ükski etendus ei saa igaühele meeldida. Aga kogu oma mängukavaga peab see teater rahuldama nii pärnakate kui linnakülaliste kõik kultuurilised-vaatemängulised vajadused.
Endla on siitlinna ainus teater ja vaatemängude allikas, mis peab asendama kinogi, mis oma ühe saali ja hõreda kavaga on Tallinna-Tartu multikinodega võrreldes pea olematu.
Nii suur vastutus ja seinast-seina-ülesanne tingib ohu krampi minna. Krambist väljumise lahendus on lavastajate ja stiilide vaheldumine. Siis võib iga rahvakiht ja maitseäärmus endale midagi leida, et kodunt väljumise harjumus sootuks ei kaoks. Seni kuni kultuurikiht tekib ja uus kino ehitatakse.
Paulsile meeldiks
Tiit Palu paksendab meie linnakese humanitaarset huumust oma filoloogilise ja filosoofilise mõtlemisega. Tal on sõnum, eksistentsiaalne eneseavalduse tarve, ent pole pildilist ega teatraalset nägemist. Palu tükid koosnevad manifesteeringute ja plakatite reast. “Raimonds” ka. Sümbolid, kujundid, (kõver)peegeldused, aga mitte voolavat pildirida.
Seesinane tähelepanek pole etteheide, vaid konstateering, iga loomaliikki näeb maailma erinevalt. Kes lõhna-puute-paketena, kes pildireana. Kõik on täiuslikud. Ja nagu Palu on korduvalt tõestanud: ilma teatraalse tajuta on täiesti võimalik head teatrit teha. Üle ühe.
“Raimonds” on ses vahelduva edu reas õnnestumine, ehkki ilmselt nii mõnigi vaataja peab seda katsetust tarbides pettuma. Aga mina tahtsin Raimonds Paulsi lugu näha!
Elulugude valik on teatri raamatuletis. Volkonski ja Loop, Kreismann ja Klas – kõik on müügiks. Filoloogist lavastaja oleks ilmselt üsna kerge vaevaga saanud kokku maestro Paulsi loogi. Ent Palu on seekordse eksperimendiga läinud seda teed, et vaatleb ühe helilooja muusika saatel juhtuvat.
Paulsile enesele arvatavasti meeldiks see, mida ta praegu Pärnu teatris näeks. Vaatamata taevatrepile ja ajutistele püüdlustele, selles loos glamuuri ega Läti estraadi liiginimetuse mõttes tegelikult pole. Paulsi muusika toimib kui pakend, sümbol, tugi ja turvakodu.
Paar põlvkonda tuli tänu sellele romantilisele-idüllilisele apoliitilisele muusikale õudus-epohhist läbi. Nad armastasid, tulid Siberist tagasi, ootasid omakseid vangilaagritest, kaotasid illusioonid. Tänu julgustavale muusikale sigisid, tulid tulevikku. Lavastus näitab plakatlikult, mida tähendavad ilgetel aegadel Riia palsamina ravivad šlaagrid kogu rahvale.
Loo võti
Ehkki esimese vaatuse etüüdirida on armas ja naljakas, on esialgu raske võtit tabada. Spikriks võib nii palju öelda, et kui teile meeldib riigiteles näidatav maheseriaal “Südameasi”, sobib samast ajastust jutustav Endla etenduski.
Stiilivõte, kus Palu näitab Silver Vahtre lakoonilise lavakujunduse keskel Paulsi muusika toimet mõne konkreetse eluloo saatjana, meenutab hittmuusikali “Mamma mia!”. Lood on üldtuttavad. Igas elus tekitavad nad aga oma resonantsi.
Tänu Toomas Volli lauluõpetajatööle on kõik lood Endla artistide esituses nii nauditavad, et härra Paulsi Pärnusse sattumist me kartma ei pea. Iga laul on küll omaette lugu, aga ta on nii kuulja kui laulja eluloos üks muulikivi.
Minule “Raimondsi” tüüpi katsetus, vaatamata mõningale visandlikkusele ja steriilsusele, meeldis.
Aga palun, Toomas Kivimägi, siia linna võiks nüüd uue kino rajada, mis Endla liig-missiooni halvavast koormast vabastaks. Pärnakas saaks siis ometi osa kõigest, mida toodab Holly-, Bolli- ja pulliwood. Majanduslikke ja looduslikke stiihiaid on kergem taluda, kui oleme Maa kultuurilise vereringega osaduses.