Lääne-Eesti päästekeskuse direktor Ivar Kaldasaun,
kuidas järgmisele aastale vastu minnakse?
Oluline on, inimesed saaksid igas Eesti punktis ühesugust päästeteenust. Ei ole mingit põhjust, et Pärnu-Jaagupis peaks olema see teenus oluliselt kehvem kui näiteks Tõrvandis Tartu külje all.
Seni kavandatud 22,8 miljoni asemel on jõutud kokkuleppele päästesüsteemi 7,8 miljoni kroonise eelarvekärpe osas. Mida selline eelarveauk endaga kaasa toob?
Kuna viimane summa on väga värskelt teada, siis on koondamiste suhtes ametikohtade hindamine veel käimas. Aga 110 päästeala inimese koondamine kogu Eestis oleks tõesti olnud suur löök meie süsteemile. 7,8 miljoni kroonise kärpe juures jääb praegu koondamisriski alla umbes 40 teenistujat. Koondatavatest suurem osa on päästjad, kuna ametnike seas on eelnevad koondamised või ümberpaigutamised olnud radikaalsemad.
Lääne regioonis ja Pärnumaal on meil muu Eestiga võrreldes olnud kaetus inimeste poole pealt oluliselt kehvem ning meie piirkonda puudutab seekordne koondamine arvatavasti vähem, elutähtsate teenuste osutamine tõenäoliselt ei halvene. Kuigi me räägime praegu siiski veel hüpoteetilises vormis.
Kõige raskem ja suurem probleem on inimeste motivatsiooni küsimus. 2006.-2008. aastal kasvas meie eelarve järjest, palgad paranesid, töötajad said preemiaid, lõid ennetustöös kaasa ja käisid teistes regioonides suurtel metsatulekahjudel abiks ning selle kõige pealt oli võimalik saada natuke lisaraha.
2008. aastaga võrreldes on aktiivsematel meestel sissetulek langenud mitte kuus või kaheksa protsenti, nagu on eelarvekärbe, vaid preemiaid ja tulemustasusid arvestades kokku umbes 20 protsenti. See on päästjale, kelle sissetulek on tihti alla 10 000 krooni ja väheneb üle 20 protsendi, ikka päris valus löök. See mõjutab inimeste motivatsiooni, igapäevast heaolu ja toimetuleku võimekust ning tekitab pingeid.
