Selles vangerduses võitjaid ei ole
Tahaks uskuda, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse reform kavandataval kujul teoks ei saa. Lootust selleks andis hiljutine ümarlaud “Eesti tulevane koolivõrk”, kus ministri plaani laitsid maha nii Rahvaliidu kui sotsiaaldemokraatide ja roheliste esindajad. Igaüks, kes asjasse vähegi süveneb ja oskab ette vaadata, mõistab, et säärane ümberkorraldus suurendaks hariduslikku kihistumist: lõikaks paljudel noortel läbi tee gümnaasiumi ja sealt edasi ülikooli.
Rääkimata lapse koormusest, kui ta peab tõusma kell pool kuus, et kaheksaks kooli jõuda. Mitu kilomeetrit jalgsi kõndima ja seejärel sõitma kahe bussiga. Tagasiteel kordub sama. Ning kui tal siis veel jätkub hakkamist osaleda huviringis, jääb kojutulek pimedasse hilisõhtusse. Mõistagi toob pikk koolisõit perele lisakulutusi. Rääkida lahendusena õpilaskodudest on puhas utoopia.
Kahtlemata tähendaks gümnaasiumi ja põhikooli teineteisest lahutamine ohtu kohalikule elule. Kui kool kaugel, hakkavad pered loomulikult liikuma sinna, kus käe-jala juures kõik kooliastmed. Ja külad jäävad aina tühjemaks. Rahvaliit regionaalerakonnana peab esmatähtsaks, et igas Eesti nurgas oleks inimesel võimalik elada, tööd leida ja lapsi kasvatada.
Liiga kõrge hind
Samuti paneks uus seadus kohalikele omavalitsustele hulga kohustusi, mille täitmine on enam kui küsitav. Paljast õhust ega armastusest neid teoks ei tee. Selle asemel et tulla igal aastal välja uute, regionaalpoliitikat lõhkuvate reformidega, peaks keskvalitsus omavalitsustega koostööd tegema ja pakkuma arukaid lahendusi mitte jõupositsioonilt, vaid mõistmise ja nõuga. Koolivõrgu lõhkumine on tulevikule mõeldes liiga kõrge hind, et võtta seda saamatute ministrite proovitööna haldusreformi ettevalmistamisel.
