Esimene Eesti rahva muuseumi vanavarakorjaja Hans Ritson käis vanavara korjamismatkal Audru kihelkonnas 1920. aastal.
Audru seelikumustrid levisid Läänemaalegi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Läbi sai käidud kõik talud, kus vähekegi teada oli vanavara, kuid tihti salati ära ehk lihtsalt ei näidatud midagi," kirjutas Ritson oma päevikusse. "Kõigi takistuste peale vaatamata leidus inimesi, kes Museumi tööst said huvitatud ja kaasakistud, ise hää meelega annetasid ehk juhatust andsid oma ümbruskonna kohta."
Hoolimata sellest, et vanavarakoguja sõnade järgi oskasid inimesed vanu rõivaid hinnata ja tahtsid neid lastelastele hoida, pärineb hulk meie muuseumi Audru kihelkonnast pärit esemeid ja rahvariideid just tollastelt kogumismatkadelt.
Audru rahvarõivad on väga atraktiivsed ja värviküllased. Seelikute omapäraks on olnud neoonlõngast motiivide moodustamine põhjatriibus ja sealt le- vis see mood hiljem Läänemaalegi.
Varasemale kroogitud kaelusele hakati 19. sajandi keskel pidulikel puhkudel panema laia lahtkraed, mida kinni ei õmmeldud. Hilisemal ajal, kui rahvariided ei olnud enam igapäevased, vaid peorõivad, ei olnud mõtet pidulikku kraed eraldi teha. 18. sajandi lõpust oli naistel kasutusel poevillasest õlarätt.
Põll kuulus abielunaise rõivastuse juurde ning seal leidus nii pilu-, pits- kui narmaskaunistusi. Väikesed händadega kuued olid igapäevased linnamoele üleminekuni.
Audru kihelkonna tanud olid kõrged ja tornikujulised ning sarnanesid Läti tanudega. Torutanusid toetasid pealaele kuhjatud juuksed, kellel neid ei jätkunud, kasutasid pappi. Eheterikkuse poolest jäid Lääne-Eesti naised maha ainult setudest.
Rahvariided hakkasid igapäevaselt käibelt kaduma 19. sajandi teisel poolel. Mida linnale lähemal, seda kiiremini.
Ometi on Audru kandis oma traditsioonilist rõivastust ikka au sees peetud. Näiteks hakkas rahvariideid 1930. aastatel valmistama Jõõpre maanaiste selts. Naised kudusid täpse kirjelduse järgi ühistel telgedel seelikuriide: igale vastav tükk ehk seeliku laius. Pluusid tikiti Helmi Kurriku raamatu "Eesti rahvarõivad" (1938) õpetuse kohaselt. Neid rõivaid kanti vaid pidulikel puhkudel. Kahjuks jõuti enne sõda valmis vaid seelikud ja pluusid.
Uus huvi rahvariiete vastu ärkas 1990. aastatel. Näiteks tahtis seenioride rühm Jõõpre Vanaemad võimalikult täpseid Audru riideid. Osal liikmetel olid alles enda emade oma ajal kootud seelikud ja tikitud-pilutatud pluusid.
Vahepeal oli ilmunud uusi raamatuid eri õpetustega. Nendest lähtudes muretseti juba käsitööettevõtetes kootud seelikuid, nii Audru kui Pärnu kihelkonna eeskuju järgi. Samuti tikiti pluusid. Tanude tikkimine oli juba raskem, nendest suur osa telliti meistrite käest. Ühiselt otsustati pluusi peal kanda rätikut.
Tänu tublidele inimestele, eelkõige Anu Kurmile, on Audru rahvarõivad tänapäevalgi au sees ja rahvatantsijad on neid tutvustanud kaugel väljaspool Eesti piire. On, mille üle uhke olla!