Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Matti Killing: Edukal treeneril peab olema seitsmes meel talendi ehk lotovõidu tabamiseks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Andres G. Adamson

Matti Killing on olnud mööblitisler ja Jõu Pärnu rajooninõukogu esimees, praegu on ta Pärnu Kalevi juht, kultuurkapitali Pärnu ekspertgrupi esimees ja peab hotelli, aga ennekõike on ta hing ja ihu juba üle 40 aasta sõudmise küljes kinni.


Viimastel aastatel, eriti läinul, kõlas Killingu nimi üsna valjult, sest treenib ju tema maailmameistrivõistluste pronksimehi ja Euroopa meistreid Allar Rajat - Kaspar Taimsood, tema ja Mihkel Leppiku käe all tuli Eesti kaheksapaat U23-klassis maailmameistriks.



Te olete sõudetreener olnud üle 40 aasta. Praegu on maailma tipus Allar Raja ja Kaspar Taimsoo, kaheksapaadi projektil läheb hästi, teie juhitavas Pärnu Kalevi sõudekeskuses tõuseb Ulvi ja Roman Lutoškini juures harjutav Kaisa Pajusalu.


Kas võib öelda, et teie treenerikarjäär on seniolematus kõrguses?


Seis on tõesti iga treeneri unistus, aga tagasi vaadates väidan, et mul on iga alustatud grupiga olnud õnnestumisi. Esimesest lennust tuli kohe juunioride MM-hõbe (Arnemann ja Hiiesalu 1971), Raul Arnemann jõudis Montrealis olümpiapronksini ja kolmel aastal MM-hõbedani.



Aga see oli ühtlasi aeg, kui korduvalt jäime suurde filtrisse kinni. 1983. aastal sõitis Reet Palm välja maailma teise aja, aga MMile ei pääsenud. 1984. aastal võitsid Raivo Parts ja Arvi Peet Moskva regati, aga Los Angelese olümpiale NSV Liit ei läinud. 1988. aastal tõusid Vallivere, Ollesk, Sitov ja Titarenko NSV Liidu liiderpaatkonnaks, aga olümpiale sõitis peatreeneri väimehe treenitav neljane.



1992. aastal olid Roman Lutoškin ja Priit Tasane Barcelona olümpial neljandad. Maailma absoluutsele tipule on mu õpilased korduvalt pea niisama lähedal olnud kui Raja ja Taimsoo praegu.



Tulemuste kõrval on mul hea meel, et mu õpilastest on edukad ja edasijõudvad inimesed saanud.



Oli teil omal ajal ameti valimisel muid variante? Kas olete mingil ajahetkel mõelnud sõudetreeneri ametist loobuda?


Minust oleks võinud nagu vanaisast väga hea mööblitisler saada, sest sain koolis selle eriala ja töötasingi pool aastat IV kategooria mehena Viisnurgas.



Kas Raja, Taimsoo ja kaheksapaadimeeste järjest kõrgemale aitamine läheb vigade ja probleemideta või olete mõnikord tundnud halli seina ees? Või et mõistust napib?

Probleemideta muidugi ei saa, aga iga takistus mobiliseerib ja üldjuhul aitab edasi minna.



Mõistust oleks alati juurde vaja, aga õnneks on treeneritöö loominguline. Valemite järgi treenimine ei anna tulemust, tähtis on sportlasele silma vaadata ja temaga rääkida. Tippsportlasel on endal siht silme ees, teda tuleb vaid aidata.



Halli seinani pole ma veel jõudnud, aga 1988. aastal, kui Moskva mehed mu neljapaadi nullisid, olin sellele lähedal. Ja 1975. aastal, kui mu sportlaste stipid salaja kergejõustiklastele jagati. Siis lõingi mingiks ajaks käega, tulin Dünamost ära ja läksin Jõu esimeheks.



Mis see treeneritarkus õieti on? Erialased teadmised? Oskus kasutada oma ja teiste kogemusi? Ise sõudjana tunnetatu?


Ideaalne on, kui oskad enda omade kõrval teiste kogemusi kasutada. Mis puutub ise tunnetatusse, on maailmas olnud tipptreenereid, kes üldse sõuda ei osanud. Näiteks Potapenko, kelle naiste kaheksaline oli seitsmekordne maailmameister. Arvan, et tähtis on oma sportlast läbi ja lõhki tunda, temaga asjadest ühtmoodi aru saada.



Millist oma sportlassaavutust kõige eredamalt hindate ja mäletate?

Saanud aru, et kasv ei luba mul kõrgeid eesmärke püstitada, samal ajal tekkis võimalus treenerina jätkata, loobusin juba 19aastaselt.



Eesti meistriks ei olegi ma tulnud. Aga olen olnud teivashüppes ja iluuisutamises Pärnu meister, laskesuusatamises Eesti meistrivõistlustel mitte viimane.



Millal viimati paadis istusite ja aerud looka tõmbasite?

Igal aastal tuleb ette, et kogenud sportlastelegi mõnda nõksu ette näitan. Võistlussõitudest oli viimatine mõne aasta tagune hooaega lõpetav kaheksapaatide regatt Tartus.



Kui suur osa on treeneritöös õnnel, et leida sportlased, kes oleksid väga töökad ja andekad ning kel jätkuks tervistki? Kas nende leidmine on oskus või õnn?

Töökus ja andekus ei pruugi end kohe näidata. Allar Raja näitel ei ole Eesti maatõugu sportlastel arenguga kiiret. Olgem ausad: hea sportlase leidmine on suuresti lotovõit, sest lapsed tulevad trenni väljakujunemata isiksustena.



Kuivõrd andekad on teie praegused tippõpilased? Kas võrdleksite neid näiteks Jüri Jaansoni ja Leonid Guloviga?


Raja ja Taimsoo on täiesti erinevad, kuid täiendavad teineteist ideaalselt. Taimsoo on pehme tunnetaja ehk paatkonna aju, Raja on mootor, kes tabab aju antud käsklusi ja viib need oskuslikult ellu. Gulov oli üliandekas, kahjuks lõpetas vigastus ta karjääri. Jaanson … on lihtsalt Jaanson, kommentaarideta.



Tagasi vaadates olid väga andekad Peet, Parts ja Vallivere, tegevsõudjatest on Jaan Laos ja Alvar Räägel võitnud juunioride MM-hõbeda ja U23 MM-kulla.



Kuidas hindate Eesti sõudmise praegust seisu? Kas õige oleks kurta või uhkust tunda?


Eesti sõudmise seis on hea, et mitte öelda ülihea. See, et nii väikeses riigis on nii palju tipp-paatkondi, on aga ebanormaalne ja nii püsib õhus küsimus, kui kaua suudame laineharjal püsida. Kurta ju võiks: raha vähe, sportlasi vähe, juhtkonnaga pole rahul, kaatrid vanad ja nii edasi, aga väheolulisi asju olen õppinud mitte hinge võtma.



Miks ei ole Eesti sõudevõistlustel pealtvaatajaid?


Sõudmises on atraktiivsed 250 viimast distantsimeetrit, aga startide vahed on pikad ja sõudjad kaldast kaugel. Televiisorist on mugavam vaadata, hästi filmitud sõit võib olla korralik põnevik.



Kas unistate juba millestki ilusast 2012. aasta Londoni olümpial?

Lollilt optimistlik olla ei saa, aga seis lubab unistada küll. Millest, ei ütle.



Mida arvate, kas näeme Londonis oma seitsmendal olümpial sõudmas Jüri Jaansonit? Kuivõrd on tema kui Eesti spordi 20 viimase aasta käilakuju oma saavutustega teidki innustanud ja aidanud?


Mitte ainult saavutustega, isegi oma läbikukkumistega on ta minule sportlane, kelle peale võib panuse teha. Kui Londonist rääkida, arvan, et vaevalt Jürit vaid osalemine rahuldab. Usun, et tänavu saab selgeks, kas Jüri näol on tegemist fenomeniga või jäävad loodusseadused peale. Paljud on proovinud vanadusega võidelda ja alla jäänud, mul oleks hea meel, kui Jüri tekitaks erandi ja paneks teadlased kukalt kratsima.



Kas sport on teie arvates Eestis küllaldaselt ja õigete printsiipidega rahastatud? Kas näete probleemi suusatamise, juudo ja kergejõustiku üksiksportlaste suurtes toetustes ning võistkondade, sealhulgas neljaste ja kaheksaliste paatkondade rahastamises?

Me võime ju viriseda, et mitu noore sportlase preemia saanut on pildilt kadunud, Taimsoost ja Pajusalust on preemiad aga mööda läinud. Ju oleme lobitöös kehvad. Õnneks ainult raha olümpiavõitjaid ei tee, selleks on hoopis muud vaja.



Mida arvate pearahasüsteemist, millele peale Pärnu enamik Eesti omavalitsusi sporti rahastades toetub? On see edasiviiv, õiglane, demokraatlik ja turumajanduslik? Või omavalitsuse kaelast probleemi ära veeretav, nimekirjadega sahkerdamist soodustav, eri vajadustega spordialasid ebaõiglaselt võrdsustav, tulemuste asemel palli saali viskamist soosiv?


Mis sellest arvata, pearahasüsteemiga linnadel, kus treeningurühmad võetakse vaid rahasaamiseks kokku, kahjuks puuduvad sportlikud tulemused. Pärnus on aga selge ülevaade, kes kuidas raha kulutab ja mille eest seda saab.



Millist nõu annaksite spordi vallas Pärnu linna juhtidele raskel majandusajal?


Kui keerata tänavavalgustuses üle ühe pirnid välja, ei juhtu midagi, sest kui järgmisel aastal pirnid tagasi keerata, hakkavad need kohe tööle. Kui aga üle ühe treeneri või spordibaasi aastaks rahata jätta, võtab taaskäivitumine aastaid. Kui üldse käima läheb.



Kas Pärnu kaks sõudeklubi on raha- ja inimressursi raiskamine või edasiviiv konkurents ja ajalooline paratamatus?

Edasiviiv konkurents kindlasti. Üks pluss üks ei ole alati kaks, mina arvan, et mõlemal baasil on oma traditsioonid ja fännid, kaks väikest töökat sõudebaasi on parem kui üks suur tehas.



Kas arvate oma kunagist treenerit, tänini rivis Mihkel Leppikut eeskujuks võttes, et teie kuldsemad treeneripäevad on veel ees?

Kindla peale. Meil on fantastiliselt töökad, andekad ja õpihimulised noored, ma ei saa nendega koos olles end vanana tunda.

Tagasi üles