Varjusurmas spordikool peab 40. aastapäeva

„Mäletan seda aega, kui soomlased ja rootslased käisid meie spordikoolides kogemusi saamas: neil pole spordikoole olnudki,” tõdes Aino Värbu, Pärnu rajooni LNSK direktor aastail 1978-1994.

„Eesti NSV LNSK direktor Toomas Tõnise oli niivõrd õnne täis ja rääkis seminaridel, et näe, need ja need käisid jälle. Ometi oli ta esimene, kes spordikoolide arteriaalsed veresooned läbi lõikas ja nõudis, et mindaks üle klubide peale, sest Soomes ja Rootsis on klubid. Vaata, kus on käärid: inimene on kord ühte, siis hoopis teist meelt.”

Värbu hinnangul oli tõtakas üleminek klubide süsteemile enam kui enneaegne. See võis ennast õigustada küll Tallinnas, kus klubidel on kas lahtise käega sponsorid või on klubide liikmeteks inimesed, kelle raha toel annab klubil tulemuslikult tegutseda. Mujal Eestis, loomulikult ka Pärnumaal, annab sellist aega veel pikalt oodata.

„Pärnu rajooni LNSK põhialad said kooli tegevuse peatamisega sellise litaka, et vähe ei olnud,” väitis Värbu. „Kergejõustik maakonna tasandil suri välja, sama tabas korvpalli.”

Küll suutsid uutmistuuli trotsida maadlejad, suusatajad ja iluvõimlejad: esimesi ühendab Vändras klubi Suure Karu Pojad, teisi suusaklubi Jõulu Jõulumäel ning kolmandaid Kilingi-Nõmmel tegutsev võimlemisklubi Githa.

Töötab ka maleklubi Kasmar, ent Värbu kinnitusel ei ole päris korrektne lugeda sedagi spordikooli „õigusjärglaseks”.

Äratada maakonna noori koondav spordikool uuele elule ei olegi Värbu sõnul nii hirmvõimatu: tema teada peaks riigikogu menetlema sügisel eelnõu, mille vastuvõtmisel hakkab riik noorte huvitegevust toetama taas oma rahakotist. Ka ei ole Pärnu rajooni LNSK likvideeritud, aastast 2001 on selle tegevus üksnes peatatud.

„Siis on pooleli jäänut lihtne taastada: kui eelarveraha peale tuleb, läheks töö kohe lahti, ei pea enam maksma mingeid riigilõive ega kirjutama kokku paberikuhjasid, mis oleks tarvis uue kooli avamiseks,” märkis Värbu.

Kõik algas entusiasmist

„Oli aasta 1966,” meenutas Aarne Link, praegune Kilingi-Nõmme gümnaasiumi direktor. „Augusti alguses jõudis minuni kuuldus, et rajoonis on kavas avada laste spordikool ja selle direktori võimalik kandidaat olen mina. Läksin haridusosakonda info tõepärasust kontrollima. Siis hakkasid asjad väga kiiresti arenema: 1. septembril 1966 kinnitati mind spordikooli direktoriks ja anti ainult 800 rubla uue õppeasutuse rajamiseks.”

Ehkki Mulgimaalt mees oli kirjade järgi olnud Kilingi-Nõmme koolis ametis 1964. aastast, oli ta tegelikult siinmail uustulnuk: sundaeg Punaarmees tahtis teenimist. Nii algas vastse direktori töö sellest, et suurema osa sügisest veetis ta liinibussides ning selgitas rajooni koolides, mis asi see spordikool on, ent üksiti värbas uue kooli tarvis personali.

„Treeningrühmad avati enamiku keskkoolide juurde, arvestades koolide võimalusi treeningute korraldamiseks. Treeneriteks hakkasid kohakaasluse alusel põhiliselt kehalise kasvatuse õpetajad, oma ala tõelised entusiastid,” tuletas Link meelde. „Eredalt on meelde jäänud nüüdseks juba igavikuteele lahkunud Elmar Jürs, oma ala tõeline spetsialist ja suurepärane inimene.”

Oma alale andumisest räägib kõige paremini üks siiani suure karu poegi kasvatava maadlustreeneri Karl Pajumäe meenutuskild: „Olin autojuht, samal ajal ka poole kohaga maadlustreener: andsin poistele trenne nädalas kolm korda. Tihti oli juhtumeid, kui töö juurest ei antud vabu päevi, et poistega võistlustele minna.

Narvas toimunud Rukkilillemängudele sõitmiseks pidin kaasa võtma killustikukoorma ja kaks poissi kabiini. Kohale jõudes kaalusin kõigepealt poisid ära, siis läksin ise koormat maha ja uut peale võtma. See tehtud, sõitsin autoga üle Narva jõe Ivangorodi hotelli Fitjass ette, kus ööbisime. Sealt aga ise võistlussaali poiste juurde.”

Sportimisvõimalused koolides olid just sellised, nagu nad olid. Hea, kui koolil oli enam-vähem viisakas 400 meetri pikkuse jooksurajaga staadion, spordisaale käisid pärnumaalased imestamas mujal: rajooni suurim kooli spordisaal oli tollal tüüpprojekti järgi ehitatud Kilingi-Nõmme keskkooli teisel korrusel.

Tänini tuletatakse aeg-ajalt muigamisi meelde, kuidas Moskva ülemused käisid kaemas üleliidulistel võistlustel hästi esinenud Eva ja Peep Laidvee korvpallitüdrukute treeningbaasi.

Kui Pärnu-Jaagupi treenerid olid kaugelt külalistele kõik kooli spordirajatised ära näidanud, sealhulgas pisut suuremat tuba meenutanud koolivõimla, tundsid moskvalased huvi, kus on see päris spordihall, kus korvpallineiud harjutavad

Meistrid kasvasid kiiresti

Üpris kiiresti jõudis kätte aeg, kui Pärnu rajooni LNSK õpilased hakkasid koputama vabariigi koondise uksele. Ainult, nagu kooli esimene direktor meenutas, ei tahetud maakaid sinna esialgu eriti lasta.

„Selgelt on meeles hilisema Euroopa juunioride meistri ja pronksmedaliomaniku Rita Sartakova pääs Eesti koondisesse,” rääkis Link. „Vaidlesin vist oma tund aega, ta oli vaieldamatult oma vanusegrupis Eesti parim. Tõestuseks oli seegi, et ta valiti NSV Liidu juunioride koondvõistkonna kapteniks.”

Hiljem vähemasti korvpallis enam selliseid probleeme ei olnud. Eriti pärast seda, kui 1968. aastal Pärnu rajooni LNKSs treeneritööd alustanud Maret Link, siis Sartakov, aastast 1989 Eesti teeneline treener, muutis tillukese Kilingi-Nõmme koondislaste kasvulavaks, kust said tuule tiibadesse Rita Sartakov, Sirje Kartau, Anne Hinnobert, Riina Gross, Mare Nõmmik

Omaette fenomen on ka 1969. aastal Pärnu rajooni LNSKsse loodud iluvõimlemise osakond, mis tänapäevaks on kasvanud võimlemisklubiks Githa.

Aime ja Ain Kooviti - viimane vahetas aastal 1969 välja Pärnu rajooni LNSK esimese direktori Aarne Lingi - juhendamisel jõudsid Kilingi-Nõmme neiud üpris kiiresti esimeste edusammudeni. Ent tõelisele laineharjale tõusti pärast 1975. aastat, kui koolis asus treenerina tööle Margit Martsoo-Schmidt: tüdrukud jõudsid meistrikandidaadi- ning meistrijärguni, kooli esimese õpilasena täitis meistersportlase normi Eesti koondislane Tiina Sivi-Käen.

Mitte ainult sport

Oma ala tippe on Pärnu rajooni LNSKs kasvanud palju, ent võib-olla ei olegi see nii oluline, vaid tähtis on hoopis muu.

See, mille kohta Andrus Veerpalul saavutuste alusmüüri laduda aidanud Johannes Toim on ütelnud: „Mu esimesse treeningrühma tuli 27 õpilast, nende seas praegune kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu. Tublisid tulemusi saavutasid ka Alari Pahk, Madis Mardu, Alar Seimoja, Märt Kaar, Andres Ruusmaa, Janno Järvemets, Jüri Jürissaar ja Siim Toim. Kõigist neist on saanud tublid tööinimesed, kes on elus leidnud oma koha ja kes on siiani spordiga sinasõbrad.”

Kas Pärnu rajooni LNSK taastab oma tegevuse või realiseerub hoopis Aino Värbu mõte luua Andrus Veerpalu nimeline (suusa)kool, näitab aeg.

Igal juhul läksid Pärnu rajooni LNSK tegutsemise aastad täie ette, nii et jääb üksnes nõustuda aastail 1966-1980 koolis treenerina töötanud Peeter Oravaga: „Need 15 aastat, millal mul oli võimalus töötada Pärnu rajooni LNSK treenerina, on siiani jäänud minu elu ühtedeks helgemateks ja rõõmsamateks aastateks. Kahju vaid, et sellist sporditegemise vaimustust ja õhinat noorte hulgas tänapäeval ei näe. Võib-olla on meie riigi iseolemise aeg veel liiga lühike olnud, et need soovid tekiksid. Tahan loota, et nii see tõesti on ja mõne aasta möödudes võime taas tõdeda, et sport on noorte hulgas jälle populaarsem kui internet ja televiisori vaatamine. Inimese tervis eelkõige.”