Eesti hävitamine 1940 algas juhtidest ja ohvitseridest

Ajaloost on teada, et totalitaarsete režiimide kõige lühem ja kindlam tee teised rahvad allutada on jätta need rahvad ilma oma juhtidest ja juhtimisest. See kehtib eriti sõjaväe kohta, sest sõjavägi on institutsioon, kus puudub demokraatia ja mille juhtimine on üles ehitatud kolmele põhitõele: käsk, käsu täitmine ja subordinatsioon.

Seda hästi teades ehitas NKVD juhtkond 1940. aastal Eesti okupeerimisel oma tegevuskava üles neist argumentidest lähtudes, arreteerides ja hävitades esmajoones vabariigi juhtkonna, kaitseväe ohvitserid ja intelligentsi.

Et esimene löök tuleb suunata rahva juhtide ja eliidi pihta, seda teadsid bolševikud oma praktikast Venemaal ja 1940. aastal hakati seda otsekohe ka okupeeritud Eestis ellu viima. Eesti riigijuhtidest lasti maha või hukkus vangistuses üheksa endist riigivanemat ja president Konstantin Päts.

NKVD tegutseb

Kokku arreteeriti 61 endist ministrit, kellest enamik suri vangilaagrites või hukati Venemaa vanglates. Üks minister sooritas enesetapu ja seitse põgenes (jäi) läände. Neljal ministril, nende hulgas viimasel peaministril Jüri Uluotsal, õnnestus end repressioonidest kõrvale hoida. 61st arreteeritud valitsusliikmest tuli hiljem eluga sunnitöölaagritest tagasi vaid kolm - haridusminister prof dr Paul Kogerman, haridusminister Aleksander Veiderma ja rahandusminister Peeter Kurvits.

4. juulil 1941 asus Tallinnast teele laev arreteeritud vangidega, millega saadeti Nõukogude surmalaagritesse üle tuhande mees- ja üle kahesaja naisvangi. Nende seas oli nii ohvitsere, riigitegelasi, valitsusametnikke kui ka paljude teiste elualade esindajaid.

Vangistatute hulgas olid endised kaitseministrid kindralleitnant Nikolai Reek ja kindral Jaan Soots, kolonel Jaan Kurvits, major Heino Onni, kapten Johannes Holland, admiral Johan Pitka kolm poega, allveelaeva Lembitu komandör kaptenmajor Ferdinand Schmidhelm, politseiülem Johan Sooman ja paljud teised kõrgemad ohvitserid ning tuntud isikud. Kõik nad toimetati Usollagi surmalaagrisse.

Suured olid kaotused ka meie omavalitsustegelaste ridades, sest kohalike omavalitsuste lammutamine oli nõukogude režiimi üks esmaseid ülesandeid. Kauaaegsed vilunud omavalitsuste juhid kas hukati kohapeal, arreteeriti või küüditati Siberisse.

Nii oli kuni 21. juunini 1940 ametis olnud 11 maavanemast 1941. aasta suvel, kui algas Saksa okupatsioon, järel vaid viis, ja 33 linnapeast 15 linnapead. Vallavanemate arvukast perest represseeris NKVD rohkem kui pooled.

Eesti politsei 114 juhtivtöötajast arreteeriti 13.-14. juunil 1941 kokku 82 politseiohvitseri. Osa neist mõrvati kohapeal. Nende perekonnad küüditati. Kokku represseeriti umbes 50 protsenti kogu Eesti politsei töötajate koosseisust. Sama saatus tabas Kaitseliidu organisatsioonide liikmeid.

Eesti ohvitseride surmateekond

1941. aastal arreteeris NKVD suure hulga Eesti kaitseväes teeninud ohvitsere, kes kõik kaugel põhja polaarvöötme taga asunud laagritesse viidi.

14. juunil 1941 viidi Petseri Lõunalaagrist “täienduskursuste” ettekäändel Petserisse kokku 263 Eesti ohvitseri. Seal räägiti neile, et algavad taktikalised õppused, mis pidid kestma kolm või neli päeva. Petseris paigutati ohvitserid Kaitseliidu majja, kus neid hakati “taktikalise ülesande” saamiseks ükshaaval välja kutsuma.

Kabinetis istusid kõrged Vene ohvitserid. Sisenenud eestlastel käsutati käed üles, võeti ära püstolid ja kaarditaskud ning otsiti läbi. Seejärel viidi arreteeritud ohvitserid kõrvalukse kaudu suurde saali, kus nad käsutati näoga lava poole põlvili põrandale. Saalis olnud tšekistid rebisid ohvitseridelt pagunid, võtsid ära raha, kellad ja kõik väärisesemed ning lõikasid pükste eest ära nööbid. Sealjuures sõimasid ja mõnitasid nad ohvitsere, nimetades neid kontrrevolutsionäärideks.

Samal päeval, s.o 14. juunil 1941 toimus ohvitseride arreteerimine üle kogu Eesti. Mehi võeti kinni väeosades, kodudes, tänavatel ja raudteejaamades.

Järgmisel päeval, 15. juunil sõidutati arreteeritud ohvitserid kinnisel veoautol Petseri raudteejaama, kus nad trellitatud loomavagunitesse laaditi. 16. juunil jõudis rong Riiga, kus sellele haagiti järele vagunid Lätis ja Leedus arreteeritud ohvitseridega. Nüüd oli rongis kokku umbes 1100 Balti riikide ohvitseri.

18. juuni pärastlõunal jõudis rong Babõnino raudteejaama. Siit edasi viidi ohvitserid tugeva konvoivalve all jalgsi ühte Juhnovi kuurordi asulasse, kuhu jõuti 20. juunil. Seal paigutati nad kuurordist ümber kohandatud vangilaagrisse, kus alles hiljuti oli hoitud Poola ohvitsere. Koht ise asus kahtlaselt lähedal Katõnile, kus NKVD oli kuklalaskudega tapnud juba kümneid tuhandeid poolakaid.

Iga uus päev tõi Juhnovi laagrisse juurde üha uusi Eesti, Läti ja Leedu ohvitsere. See oli arusaamatu ohvitseride koondamine. Miks toodi Balti riikide vangistatud ohvitserid just siia? Juhnovis ei olnud ühtegi tapilaagrit. Need asusid põhiliselt raudteede lähedal.

Eesti peaministri Jüri Uluotsa vennapoeg Ülo Uluots, kelle isa leitnant Oskar Uluots oli samuti arreteeritud ohvitseride hulgas, on hiljem avaldanud arvamust, et Stalin ja Beria olid määranud Balti riikide ohvitserid - nagu Poola ohvitseridki - hukkamisele.

Miks see massimõrv ära jäi? Mis takistas tšekistidel selle täideviimist? Oletatavasti oli selle põhjuseks 22. juunil 1941 Saksamaa ja NSV Liidu vahel alanud sõda.

Loomavagunis Siberisse

Algas ohvitseride pikk ja piinarikas teekond trellitatud loomavagunites üle Uuralite Krasnojarski linna, kuhu jõuti 14. juulil. Seal ootasid neid juba ees Eesti 15 kõrgemat suurtükiväe ohvitseri eesotsas kindralmajorite Herbert Brede ja Hugo Kauleriga ning Läti ja Leedu 27 kõrgemat ohvitseri, kes olid sinna toodud Moskva sõjaväeakadeemiast, kuhu neid oli kuuekuulistele “täienduskursustele” käsutatud. 28. juulil laaditi kõik Balti riikide ohvitserid Krasnojarski jõesadamas pargase trümmiruumi ja algas sõit mööda Jenissei jõge allavoolu kaugele põhja.

Kolonel Georg Leetsi avaldatu põhjal alustas lotjadel mööda Jenissei jõge teekonda kokku 1098 Balti ohvitseri. Nende hulgas oli 318 eestlast, 511 lätlast ja 269 leedulast.

Ohvitserid olid suletud lodja trümmi ja sealt väljumine tekile oli rangelt keelatud. Lotja vedas aurulaev. Käimlana kasutati suurt puuanumat, mida käidi konvoi valve all tekil tühjendamas. Süüa anti kord päevas, kusjuures toit oli väga vilets. Kokku kestis reis 12 päeva. Dudinka jõesadamasse jõuti 9. augustil. Seal laaditi vangid kitsarööpmelise raudtee lahtistele platvormvagunitele ja sõidutati läbi tundra Norilskisse.

Norilskis paigutati ohvitserid laagrisse nr 7. Ohvitseride sõjaväevorm vahetati kaltsus vangiriietuse vastu.

14. augustil saadeti mehed tööle. Osa ehitusele, osa plaatina- või vasekaevandustesse. Tööpäeva pikkuseks oli 12 tundi. Meestel jätkus veel endist rammu ja vaatamata ebainimlikele töötingimustele, suudeti esialgu töönormi täita. Kuid et toit oli äärmiselt vilets ja vitamiinivaene, hakkas meeste jõud peagi raugema. Paljud haigestusid skorbuuti ja düsenteeriasse. Neil langesid välja hambad. Siis tulid esimesed surmajuhtumid. Esimestena läksid toonela teele suured ja tugevad mehed, kelle organism oli harjunud saama küllaldaselt toitu.

Suurtükiväelaste erilaager

Koos teiste ohvitseridega Norilski toodud Eesti, Läti ja Leedu 42 kõrgemat kahurväeohvitseri viidi 10. augustil Norilka jõe kaldal asunud Valjoki asulasse, kus nad paigutati kahele kaatrile ja sõidutati üle Melkoje järve, Norilskist umbes 150 kilomeetri kaugusel Putorana mäeahelikus asuva Lama mägijärve kaldal olnud erilaagrisse.

Seal pandi ohvitserid algul elama suurde telki, kuhu nad hädavaevu ära mahtusid. Hiljem ehitasid nad endale ise lehisepalkidest baraki. 1939. aastal oli Lama järve äärde hakatud ehitama NKVD töötajatele puhkekodu, mille ehitus oli veel pooleli. Selle valmisehitamine sai nüüd Balti ohvitseride põhitööks.

Elutingimused Lama erilaagris olid siiski leebemad, kui need olid Norilski sunnitöölaagrites. Ka toitlustamine oli parem. Ohvitseridel jäeti alles nende isiklikud tarbeesemed ja neid valvuritele müües võis osta toidule lisa. Suvel töötasid nad puhkekodu ümbruses, talvel käisid üle järve metsatöödel. Osa mehi sai tubasele tööle. Nii töötasid kolonel Leets ja major Roots raamatupidaja ja arveametnikuna. Kolonelleitnant Krupp oli kokk jne.

Kuid surm ei läinud mööda ka Lama erilaagris olijaist. 28. jaanuaril 1942 viidi kindralmajor Brede, major Riiberg ja kapten Murumaa lennukil Norilskisse. Mahajääjaile teatati, et neile olevat antud armu ja nad viidud rindele. Tegelikult viidi nad Norilski vanglasse, kus nad surma mõisteti ja maha lasti.

Järgmisena lasti Lama ääres maha kindralmajor Kauler. Kolonelleitnandid Tamm ja Martma leiti metsast surnuks külmununa. Kolonelleitnant Krupp suri verisesse kõhutõppe.

Ka Norilskisse jäetud ohvitseridel tuli esimene talv üle elada riidetelkides. Ja seda 45-55kraadises pakases. Siinkirjutaja kohtus 1945. aastal Norilski 7. laagris olles mitmel korral kolonel Georg Leetsi venna, leitnant Aleksander Leetsiga. Ta rääkis, et eriti raske oli olnud esimene laagriaasta, kui nälja, haiguste ja lumetormide tõttu hukkus enamik Norilskisse toodud eesti sõjaväelasi. Töö- ja elamistingimused olnud kohutavalt rasked. Osa Eesti ohvitsere oli pandud Medvežka mäejalamile rajatavasse kaevandusse minevat teed ehitama, mida tehti käsitsi kirka ja kangiga igikeltsa ning graniitkivi raiudes. Selle kohta lausus Aleksander Leets: “Eesti mehed rajasid Norilskisse endale mälestusmärgi juba oma eluajal!”

1941. aasta lõpus ja 1942. aasta alguses algasid Taimõri ringkonnakohtu tribunali väljasõiduistungid Norilskis olnud ohvitseride üle. Kolm nädalat töötasid tšekistid palehigis Moskvast ette antud juhtnööride alusel.

Säilinud ülekuulamisprotokollide ja toimikute põhjal võib aru saada, kui kitsas oli küsimustering, mille alusel mehi süüdi mõisteti. Süüdi olid kõik, kes Esimese maailmasõja ajal ei olnud Punaarmeesse astunud, või kes olid võtnud osa Eesti Vabadussõjast, kuulunud Kaitseliitu, vapside ühendusse või Isamaaliitu, või teeninud 1924. aasta punaste riigipöördekatse ajal Eesti kaitseväes. Süüdi mõisteti ka lääneriikide kiitmise eest. Süüdimõistmise sellises käsitluses polnud midagi iseäralikku. Niisugune oli nõukogude režiimi ja NKVD kohtusüsteem.

Tribunali otsusega mõisteti Eesti ohvitseridest surma ja lasti Norilskis maha umbes 50 meest. Siis äkki lõpetas troika oma tegevuse. Mis põhjusel, on seni teadmata. Kõigile ülejäänud ohvitseridele määrati § 58 alusel kaheksa kuni kümme aastat sunnitööd. Järgnenud laagriaastad tegid ülejäänud töö.

Nälja, polaarpakase, lumetormide, haiguste ja hukkamiste tulemusel hukkus enamik laagrites olnud Balti riikide sõjaväelastest ja 1941. aastal Norilski sunnitöö- ja erilaagritesse viidud Eesti 318 ohvitserist tuli eluga kodumaale tagasi vaid 36 meest, kellest enamik oli jätnud tervise polaarvöötme tähtede alla.

Suur hulk Eesti ohvitsere arreteeriti ja lasti maha ka pärast Eesti väeosade Balti sõjaväeringkonna 22. laskurkorpuse koosseisu allutamist.