Kommentaar: Gruusia, Eesti ja Abhaasia

Täna lõpetab Eesti-visiidi Gruusia president Mihheil (Mihhail) Saakašvili. Selle kommentaari kirjutamise ajal oli veel mitu tundi tema eilse kohtumiseni Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvesega. Nii ei oska ma praegu öeldagi, kas jutuajamistes leidis käsitlemist Abhaasiast sõja jalust evakueeritud eestlaste probleem.

Mäletatavasti organiseeris tollane riigiminister Raivo Vare Abhaasia eestlaste evakueerimise Gruusia-Abhaasia konflikti eest, mis algas augustis 1992 ja kestis 13 kuud. Apsuad korraldasid autonoomses vabariigis etnilise puhastuse, kihutades kodunt vähemalt 250 000 grusiini, kellest oletatavasti 15 000 hukkus.

Konfliktipoolte vahele jäid Abhaasia eestlased, kes kannatasid mõlema tõttu. Paljud tulid Eestisse sellega, mis seljas või taibati kaasa haarata.

Eesti aitas Abhaasia rahvuskaaslastel ennast siin sisse seada ja hiljem on see teema peaaegu unustatud. Olles osanud koduneda Abhaasias, saadi hakkama ajaloolisel kodumaalgi.

Kõrges eas Klara Anderson on väheseid, kes aeg-ajalt Pärnu Postimehe toimetuses käies püüab Abhaasia eestlaste olemasolu meelde tuletada. Mägede maal oli ta keskkoolis vene keele õpetaja. Põgenes nagu paljud teisedki, kaasas vaid hädapärane ja dokumendid.

Teame, et eestlastest jäänud vara on Abhaasias kas rüüstatud või leidnud uue omaniku, abhaasid on ajaloolistele eesti küladele koguni pannud omale suupärasemad nimed.

Klara Anderson palus toimetusest abi, kuidas informeerida Gruusia võime, et nüüd, pea 20 aastat hiljem tuleks mõelda eestlaste vara kompenseerimisele.

Veel 1990. aastal kutsus Gruusia valitsus inimesi panema raha hoiukassasse, lubades viieks aastaks ja kauemaks hoiustajatele isegi üheksa protsenti lisa aastas. Oma säästud viis hoiukassasse Andersongi, toonased hoiuraamatud on kenasti alles hoitud.

Tegime toimetuses koopiad tema hoiukassaraamatutest, samuti kinnisvara omamise dokumentidest ja saatsime Eesti Vabariigi Thbilisi suursaatkonna kaudu Gruusia vastavasse ministeeriumisse. Vastus laskis kaua oodata ega olnud lootustandev. Öeldi, et kui Gruusia taastab oma jurisdiktsiooni Abhaasia üle, saavad korterite omavolilised hõivajad karistada ja kannatanutega aetakse asjad korda.

Pärast 2008. aasta augustisõda on vaevalt lootust, et Abhaasia Gruusia rüppe naaseks.

Nüüd palus Anderson, kas toimetus ei saaks edastada küsimuse Saakašvilile, millal kompenseeritakse Abhaasia eestlastele nende maha jäänud vara ja hoiused.

Mõtlesin, et Pärnu mees Rainer Saks ju presidendi enda kantselei direktor, ja saatsin talle palve edastada presidendile Andersoni küsimus. Tagasisidet ei ole olnud, võib-olla on Ilvesel piinlik küsida, eestlaste eest seista.

Viimasel hetkel läkitasin Andersoni soovi Eesti-Georgia parlamendirühma liikmele Andres Herkelile ja loodan, et ehk taipab mõni ajakirjanik pressikonverentsil küsida.

Eesti on oma suuruse kohta olnud väga visa ja sihikindel Gruusia-Georgia-Sakartvelo toetaja. (Muide, kui venepärane, ent siiski harjumuslik Gruusia meile kuidagi ei kõlba, võiks kasutada gruusiapärast Sakartvelot, mitte kaabata ingliskeelsete kintsu Georgiaga, mis läheb sassi USA samanimelise osariigiga.) Abi on jagatud rahas ja teadmistes.

Kui selgub, et Gruusia ei taha Abhaasia eestlaste pretensioonide lahendamisest kuni Abhaasia taasühendamiseni Gruusiaga midagi kuulda, võiks kompensatsiooni maksta vastava tõendusmaterjali esitamisel ju Eesti Gruusiale mõeldud arenguabi rahast.

Igatahes on Eestil aeg pöörata tähelepanu Abhaasia eestlaste probleemide lahendamisele, nagu omal ajal aidati punaselt Venemaalt kodumaale naasnud optante.