Eelmisel nädalal osales haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas Pärnus Eesti haridusjuhtide aastakonverentsil ning kohtus kohalike koolijuhtidega. Lukase sõnutsi suureneb koolidevaheline konkurents ja intensiivistub ränne maalt linna, samal ajal on igale maakonnakeskusele oluline end ümbritseva koolivõrgu säilimine.
Tegemist ei olnud paraadvisiidiga, olin siiski põhiliselt seotud koolijuhtide konverentsiga. Reedesesse päeva mahtus üks kiire tutvumisreis. Põhisuund polnud näha kohti, mida varem ei ole näinud, vaid arutada Vändras hariduselu tulevikku maakonna inimeste ja koolijuhtidega ja Pärnus siinsete haridusjuhtidega. Laadisin end muljetega, kuulasin targemaid inimesi. Paljud Pärnu ja Pärnumaa koolijuhid on väga staažikad ja tõesti oma ala professionaalid.
Rääkisime hariduse arengusuundadest, vahetasime informatsiooni. Koolijuhtidel on põhiliselt sisulised probleemid, kuidas õpet kõige paremal moel korraldada.
Linnas osales kohtumisel huvihariduse esindajagi, päevakorda tõusis huvihariduse rahastamine tulevikus, laste arv ja sellest tulenevad muudatused.
Nii haridusjuhtide konverentsil kui kohtumistel puudutasin mõnevõrra koolivõrguga seonduvat. Peame tagame korraga nii võrdse regionaalse ligipääsu haridusele kui õppe tippkvaliteedi. Tuleb koos arutada, kuidas seda on võimalik saavutada, kui on otsustatud põhikoole ja gümnaasiume teineteisest mitte lahutada.
Põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamise idee tuleneski vajadusest päästa põhikoolid hääbumisest. Keeruline olukord on paljudes linnalähedastes põhikoolides, eriti koolidevahelise konkurentsi suurenedes. Kui linnas jääb põhikoolides vabu kohti üle, siis linnakoolide direktorid on väga huvitatud, et õpilased tuleksid nende kooli juba alates esimestest klassidest.
Väiksemate klassidega sõbralik põhikool on õppekeskkonnana kindlasti lapsele sobivam. Gümnaasiumi saab juba minna linnakooli või vastavalt huvidele veel kaugemale, aga õrnas eas laps võiks käia koolis oma kodu lähedal, kui see võimalus on olemas.
Seadust ei ole veel vastu võetud. Mõnevõrra on kurb, et ühiskonna huvi on jagunud ainult põhikoolide ja gümnaasiumide teineteisest lahutamisele, mis on vaid üks seaduse aspektidest.
Tähelepanu on mujale kandunud niisugustelt olulistelt teemadelt nagu õppekava arendamine, õpetaja staatuse tõstmine, erivajadustega laste koolitamine, õpilaste varase koolist väljalangemuse vähendamine, vastutuse jagamine (kes vastutab selle eest, et õpilane koolikohustust täidaks?).
Loodan, et seadus võetakse lähiajal riigikogus vastu, sest takistavaid asjaolusid ei tohiks enam olla ja õppekava on juba valitsuses heaks kiidetud. Uuendused haridussüsteemis ei peatu ju hetkekski: kogu aeg tuleb natuke joosta, kas või selleks, et paigal püsida. Arenguks on vaja pidevalt uuendusi teha ja selleks annab uus seadus võimaluse.