Veronika teab nüüd dollari tõelist hinda

Grete Naaber
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veronika Lepik on seda meelt, et kui inimesel jagub ettevõtlikkust, miks mitte proovida töötada välismaal. "Aga dollari hind võib väga ränk olla," hoiatab ta üritajaid ette.
Veronika Lepik on seda meelt, et kui inimesel jagub ettevõtlikkust, miks mitte proovida töötada välismaal. "Aga dollari hind võib väga ränk olla," hoiatab ta üritajaid ette. Foto: Urmas Luik

Seitse aastat Ameerika Ühendriikides vanureid hooldanud pärnulanna Veronika Lepik (65) ei ole hiljem unes näinud neid haigeid, vaid hoopis oma esimest armastust.


"Seda pidevalt. Juulis saab mul viis aastat Pärnusse naasmisest. Olin Ameerikas sõna otseses mõttes kui surmaingel: töö sai otsa siis, kui tööandja maisest ilmast lahkus. Ju ma tegin oma tööd südamega, et ma neid unes ei näe," mõtiskleb Veronika Lepik.

Viimases staadiumis Alzheimeri-haigete hooldamine tõi naisele seitsme aastaga sisse nii palju, et võis naasta miljonärina. "Mis raha on miljon? See hakkas kohe kui lumepall sulama, ülisuure kiirusega kahanema. Korter Pärnus maksis üksi 890 000 krooni. Miljon on väga väike raha," kinnitab ta.

Astuvad käsikäes Munamäele

Seda pilti endast ja noormehest nägi Veronika isegi Ameerikas unes, ehkki hoolealused ei lasknud korralikult välja puhata: kes tahtis keset südaööd potile, kes kriiskas mingi nägemuse peale, kes hakkas teda varguses süüdistama ja kes oli end kaelani vedelat ja paksu täis teinud ... Vahepeal õnnestus hooldajal siiski suigatada.

Justkui läbi uduloori tuli ta ikka ja jälle, Veronika noormees seitsmendast klassist. Veronika käis toona kuuendas. Kodulinna roheroheline Munamägi ootas kaht käsikäes astujat. Sammhaaval ligineti pingile ja istuti, tüdruku sõrmed noormehe pihus. Siis uneudu hajus ...

Teine värviline unenäovariant on olnud ootamine: Veronika ootab ja ootab oma armastatut ... "Küll on need ilusad unenäod! Ehk istub see mälestus minus seepärast, et tema lõpetas suhte. Oli vanem, läks kõrgkooli ja leidis endale uue. Ja nüüd ta kummitab," räägib ta.

Koolipõlves elas Veronika Oktoobri, nüüd Väike-Posti tänavas ja Ameerikast Pärnusse naastes tahtis sinna lähedale tagasi. Saigi kunagise kodutänava ja Väike-Kuke nurgale. "Pidin sinna saama, kus möödus mu lapsepõlv ja oli esimene armastus," teatab ta.

Nii kunagine armastus kui Veronika on nüüdseks mõlemad teist korda abielus. "Tema õnnelikumalt kui mina," ütleb naine. Praegu elab Veronika tütar Laura isaga.

"Too kutsub mind pärast Ameerikat pepupühkimise staariks ja see ei meeldi mulle. Mehena võiks ta mind rohkem hoida," nuriseb Veronika häbenemata.

Naisele on loodud tundlik hing. Ameerikas oleku ajal kirjutas ta 30 luuletust, rääkimata sellest, et pidas päevikut, kuhu kogunes üle 1000 täiskirjutatud lehekülje. Tundlikkus on aimatav Veronika avali olekust, lahkest häälest, armsast näost ja pruunidest silmadestki.

Läks suure lombi taha tütre pärast


Veronika on lõpetanud Leningradi metsanduse instituudi, töötanud Pärnus suusavabrikus ökonomistina ja seejärel KEKis raamatupidajana. Taasiseseisvunud Eestis teenis leiba lapsehoidjana. Tal on esimesest abielust kaks poega, teisest tütar. Lapselapsi sirgub juba seitse.

Kui Veronikal olnuks kõrval meestugi, poleks ta ehk Ameerikasse läinudki. Aga mees oli läinud Saksamaale tööle ja tal ei läinud seal eriti hästi. Pojad olid iseseisvad, aga tütar vajas toetust nii Pärnu kui Saksamaa õpingute ajal.

"Minu loost ilmunud raamat "Dollari hind" on mõtlemiseks emadele-isadele: kas ikka peab nii palju oma laste pärast muretsema? Olen sellele pidevalt mõelnud. Minu süda ei lubanud teisiti. Iga päev muretsesin oma laste pärast, muudkui helistasin. Kui üks poegadest katuselt kukkus ja mõlemad jalalabad murdis, tahtsin kohemaid Eestisse tagasi sõita. Poeg lohutas: "Aga ema, sa ei saa mind niikuinii aidata." Telefoniarved olid kohutavad. Mõneti kohutav oli töögi: hooldasin leivaandjaid igaviku tee tulekuni, ainult üheksas elas veel aasta pärast mu ärasõitu ..." mõtiskleb Veronika. Talt on palju küsitud, kuidas just talle nii õudsed hoolealused sattusid. Aga vaat sattusid!

Itaallaste peres, kus pärnulanna koha sai, olid omad veidrused ja Veronika kirjutas päevikusse: "Mis see siin on siis nüüd? Ma magan põrandal, aga ma ei oska ju põrandal magada. Ütlesin, et ei lasku nii madalale, et lähen voodi ette magama. Aga ma magan ju! Mul ei jää muud üle!"

Hooldataval vanaproual Marial tuli õige eluvaim sisse ainult öösel. Siis tahtis ta kolm-neli korda pissile, aina nõudis ja oli õel. Kuna Maria ei suutnud üldse liikuda, pidi Veronika ta seljas tualetti tassima.

Kui Maria maeti, tulid Bertha ja Hu-bert. Veronika kirjutas siis: "See hullumaja ei lõpegi. Igal õhtul kell viis läheb vanaeit närvi. Raputab mind, karjub ja röögib. Ma lausa kardan seda mutti. Iial ei või teada, mida ta ette võtab. Öösel on kõrv kogu aeg kikkis, et kes nüüd käib. Aga vanamees ju koperdab oma kõndimisraamiga mööda maja. Ise on pime. Ilmselt ta ikka miskit näeb. Ja koer on täiesti hull. Ma ei kannata teda. Helistasin ühel õhtul muti tütrele, et ta kuulaks, mismoodi tema ema minuga käitub. Kuidas ta karjub! Tütar ütles, et "njaa, midagi pole teha, ema on haige inimene"."

Veronika päevikus on, nagu öeldud, 1000 täiskirjutatud lehekülge, kus al-zheimerite veidruste kirjeldamise kõrval koduigatsust, Laurale helistamisi, pidevat muret tütre kulutuste ja Pärnusse jäänud 80aastase ema pärast. Ema oli see, kes Laural Pärnus silma peal hoidis.

"Vahendajad olid õudsed," kirub Veronika takkajärele. Nimelt tegi mõni kunagistest hooldajatest karjääri ja hakkas uutele tulijatele hoolduskohti peilima, nõudes selle eest raha. Vahendustasu oli nii suur, et selle maksmiseks tuli Veronikal vähemalt kaks nädalat tööd teha.

Seitse aastat Ameerikat, kuhu jäi siis Ameerika mees?

"Johnson, kes mu esimesena Ameerikasse külla kutsus, käis pärast naise surma  hirmsasti peale: "Tule mulle naiseks!" Aga ma ei tahtnud joodikuga elada. Ameerikas hakkasin meeste vastu vastikust tundma. Mehed kasutavad naisi ära! Tõsi, nii mõnigi minuealine tuli Eestist Ameerikasse, et mehele minna ja sinna jääda. Mõnel vedas. Mina jäin oma mehega."

Mure ei lase jälle magada


Veronika ei salga: kaugel teenitud rahata oleks ta elu Pärnus palju halvem. Tal poleks oma korteritki. Eriti tänulik peaks ema arvates olema tütar Laura, kelle toetamiseks nii Pärnus kui Saksamaal läks vähemalt teine miljon. Ema aga ei kahetse.

"Ma ei käi praegu tööl, astusin väärikate ülikooli ja luban endale kaks-kolm korda päevas Viikingis vesivõimlemist. Ainult et ma ei saa jälle magada, mul on mure südames," avaldab vestluskaaslane. "Kardan, et Laura ei ole seal Saksamaal nii õnnelik, kui emasüda sooviks. On lapsega üksi, õiget tööd ei ole ja peab ajutistel kohtadel rabama. Mees, kellese ta armus, leidis uue ja kolis Laurast 20 kilomeetri kaugusele. No mismoodi nii last jagatakse?"

Veronika möönab, et tütar võib ise rahul olla, aga emana ei saa ta oma südamevalust lahti. "Muide, ta ütles mulle: jäta minu ellu sekkumine! Aga mure tema pärast viib une, ehkki tütar on viimasel ajal mõista andnud, et ta elu läheb paremuse poole," tunnistab ema.

"Dollari hinda", mille Christel Karits Veronika elust Ameerikas kirjutas, pole Laura veel lugenud. Seegi teeb emale muret, sest ta ei tea, kuidas tütar reageerib. Raamatus on isegi asjaosaliste õiged eesnimed.

Veronika kirjutas Laurale pühenduseks: "Ära ole pahane, sa mu väike tihane. Alati sind toetav ema."

Tütre sünnipäevaks, mis ukse ees, paneb ema teele paki ja natuke raha. Ikka veel! "Tahaksin väga, et ta loeks selle raamatu läbi ja teaks, mida ma läbi elasin raha teenides. Õigem oleks öelda: saaks teada, kui väga ma temast hoolin," lausub Veronika mõtlikult.

Rõõmsameelseks loodud, rehmab Veronika korraga käega. Justkui muresid pühkides. "Mees läks Tammiste suvilasse katuselt lund rookima, lähen talle kohe järele. Hakkame emaga kevadel aiamaal müttama. Tulbid, nartsissid, siis sirelid ... Ei jõua ära oodata, nad on nii ilusad. Sirelid istutasin 20 aasta eest," löövad tal silmad särama.

"Kas siis autoga saab suvila ligi?"

"Mis autoga? Mul ei ole autot, sõidan bussiga. Laura ostis endale väikse ja armsa musta auto, on sellega Münchenist Pärnussegi sõitnud. Issake, 2000 kilomeetrit üks ots vähemalt!" 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles