Jääkeegel on Kanadas popp

Enn Hallik
, Vancouver
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Curling on Vancouveris populaarne.
Curling on Vancouveris populaarne. Foto: Reuters / Scanpix

Mu Kanada ajutise kodu hea perenaine räägib, et tema ei saa aru, mis selles

curling

'us huvitavat on, et kohalik televisioon seda söögi alla ja söögi peale näitab. Hoki on spordist TVs üks ja

curling

kohe kaks.


Läksin siis University of British Columbia vaatama ja veendusin, et huvilistest tõesti puudu ei ole. Kõigepealt looklesid piletikassade juurde pikad järjekorrad. Need olid seda imelikumad, et hall oli ju välja müüdud ja keskmiselt ligi 700krooniseid pileteid lihtsalt ei olnud.



Tribüünid olid pilgeni täis, kaasaelamine kivide libistamisele oli nii elav, nagu oleksin sattunud gladiaatorite võistlusele. Ega väga imestagi, jääkeegel on üsna nauditav ja jälgitav, samal ajal väga lihtsate reeglitega ja vist praktiliselt sohivaba.



Meelde tuleb üks ammune, nüüd tõsise lõpuga naljalugu. 1998. aastal Nagano olümpial sõitsime kolleegide Indrek Schwede ja Tiit Läänega ainult selleks Naganost Karuizawasse, et veidi ühest Jaapani pisilinnast aimu saada ning koju naasta ka mingite võistluspaikade, hotelli ja lennujaama muljetega. Paraku selgus Karuizawas, et

curling

'uhallid asuvad linnast kilomeetreid eemal, taevast tuleb paksu vihma ja buss läheb Naganosse tagasi alles õhtul.



Olime sundviskes ega leidnud targemat tegevust kui jääkeegel endale selgeks teha. Mis lõppes sellega, et see mäng hakkas meile meeldima ja lõime sealse olümpiatule all naljaviluks Eesti jääkeegliliidu. Schwede sai presidendiks, Lääne treenerite nõukogu esimeheks, mina peasekretäriks. Sellega lugu toona lõppeski, vaid ajuti kokku saades küsisime, kuidas jääkeegel edeneb ja miks keegi midagi ei tee.



Selle loo lõpp on selline, et Eesti jääkeegliliit on nüüd juba aastaid olemas. Selle president pole keegi muu kui Indrek Schwede. Isegi kui ma seda lugu juba jutustanud olen, on ta ju ikka hea, eks?



Kogu oma vaikse lugupidamise juures jääkeegli vastu ei saa ma siiski aru, miks neile olümpial nii roheline tuli on antud. Meie Kein Einaste sai sõita mõne minuti ja läks siis kojusõiduks asju pakkima, ühe lühikese (ja seega kohutavalt kalli) etteaste alasid on olümpiatel palju, jääkeegli nais- ja meeskonnad saavad mängida vähemalt kaheksa päeva ja kui hästi läheb, siis veel

play-off

'iski. Miks neid nii nunnutatakse, ei oska seletust anda.



Aga populaarne on

curling

Vancouveris küll. Olümpiahalli kõrval on vanas majas Vancouver Curling Club. Nähes inimesi sisenemas, vaatasin minagi uksest sisse. Ja nägin tervet karja kuni 80aastaseid taate, kes polnud vist kuulnudki olümpiast ja halli selleks ajaks sulgemisest ning nõudsid häälekalt, et nemad peavad oma klubis mängida saama.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles