Pärnu Postimees teeb täna seda, mida me pole aastaid teinud. Nimelt avaldame kõne, mille pidas Pärnu linnapea Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud kontsertaktusel. See on meie tunnustus napilt 100 päeva ametis olnud Toomas Kivimägile, sest erinevalt oma neli aastat Pärnut juhtinud eelkäijast rääkis ta lühidalt, selgelt ja asjast.
Saan aru ja mõistan, et Toomas Kivimägi kasutab jätkuvalt igat võimalust, rõhutamaks, kuidas tema ja Mart Viisitamm on inimesed eri planeedilt. Paraku kipub uus linnapea tegema samu vigu, mida ta eelmisele pidevalt ette heidab. Peegelpildi kirumine endasse vaatamise asemel on neist vigadest peamine.
Kui linna- ja maavalitsus on maakondi ühendava liitmuuseumi kava suhtes eri seisukohal, siis nii Pärnu Postimees sellest kirjutabki. Ei ole siin mingit eksitavat üldistust! Kui linnavalitsuse kavandatud palgakärped ei hooli linna alamate senisest palgatasemest, on Pärnu Postimehel õigus küsida, miks tahetakse nõrgimatele kõige rohkem liiga teha. Oleks see vaid meie jonn, poleks linnapeal olnud vaja pidada pingelisi kohtumisi oma allasutuste töötajatega.
Pärnu maine taastamiseks ei piisa igapäevasest mantrast “olge õnnelikud, et pole enam Viisitamme”. Usun, et Pärnu Postimees pole linna maine hoidmisel teinud sugugi vähem tööd kui linnavalitsuse arenguosakond või avalike suhete teenistus.
Ajakirjanduse kriitilise jälgija roll avaliku võimu suhtes ei ole “tule ja tõrva valamine”. Toomas Kivimägi ei saa Pärnu linnapeana olla kriitikavaba puutumatuse erand. Mis siis, et Pärnu Postimees teda mulluste valimiste eel otsesõnu toetas.
Linnapeana teab Kivimägi isegi väga hästi, et suur osa tema poolt valimistel antud häältest olid protestihääled. Need hääled ei anna voli kriitikavabaks tegutsemiseks, need on krediit usalduse õigustamiseks. Kerge ei ole see praegu ühelgi linnapeal ega ministril.