Erik Reinhold: Kas Eesti kaitsevägi on nii rikas?

Enamgi, siit kujuneb selgesti Eesti kaitseväe kvaliteediambitsioon: kes pääsevad kaitseväge eri tasanditel juhtima ja kes esindavad Eestit rahvusvahelises kaitsekoostöös.

Meie riigikaitse aktuaalsed arengukavad näevad ette vabatahtlike kaadrikaitseväelaste osa suurendamist kaitseväes ja Reformierakonna üks programmilisi eesmärke on Eesti kaitseväe täielikult vabatahtlikule teenistusele üleminek. Samal ajal ütleb sotsiaalministeerium oma ametnike ja reformierakondlasest ministri Hanno Pevkuri suu läbi, et kaadrikaitseväelastele lubatud teenistustingimused, sotsiaalsed garantiid, sealhulgas eripension, käivad Eestile üle jõu. See pole lihtne “tegevuskulude kärbe”.

Selline avaldus sunnib meid tegelikult ümber hindama kogu oma ettekujutust Eesti sõjalisest riigikaitsest, kaitseväest ja inimestest, kes seal teenima hakkavad. Kaadrisõduri ettevalmistamiseks kulub paar aastat, allohvitser saavutab pädevuse kaheksa-kümne aastaga, vanemohvitseri koolituseks ja karjäärikogemuse omandamiseks kulub vähemalt 12-15 aastat.

Seega on kaitseväelaste seas just allohvitserid ja ohvitserid grupp, kus professionaalsus kujuneb pikaajalise koolituse ja kogemuste omandamise protsessis. Selle elukutse puhul ei saa paariks-kolmeks aastaks ametisse asuda, et siis jälle kusagil mujal õnne proovida. Ohvitseride tsunft sarnaneb arstide ja advokaatide omaga, nooruses tehtud karjääriotsuste vilju hakatakse noppima alles aastate pärast.

Kui soovime kaitseväeteenistust iga teise tööga võrrelda, tehkem seda ausalt ja lõpuni. Praegu piirab riik kaadrikaitseväelase põhiseaduslikke õigusi ja esitab nõudeid, mis tavalise töövõtja paneks ilmselt kahe käega peast haarama.

Oleme piiranud kaitseväelaste põhiseaduslikke õigusi riigi poliitilises elus osalemisel, ettevõtlusega tegelemisel ja enda kui töövõtja huvide kaitsmisel.

Me eeldame, et kaadrikaitseväelane, eriti allohvitser ja ohvitser, on kõrgesti ja mitmekülgselt haritud, valdab võõrkeeli, on veatu tervisega, sportlik kui Hiina kets ja lojaalne nagu mälestussammas. Sealjuures on ta valmis iga kolme kuni viie aasta tagant vahetama teenistuskohta kas koos perega Eesti ühest servast teise kolides või oma peret maha jättes ja pühapäevaisaks muutudes. Loomulikult on ta valmis tõttama esimese kutse peale välismissioonile, kus ja milleks iganes see parasjagu käimas on.

Selles kõiges ei ole midagi eriskummalist ega halvakspandavat. Jah, niisugune ongi armeeteenistuse tava. Lahinguväli ja seal tegutsemiseks vajalikud ettevalmistused esitavad inimestele teistsuguseid nõudmisi, kui tänapäeva vaba ühiskond seda tavakodaniku suhtes teeb.

Medalil on teinegi külg. Seades oma kaitseväelastele õigustatult erilisi ja kõrgeid nõudmisi, pakub riik neile vastu avalikku tunnustust ja sotsiaalset turvalisust. Sõduri ülalpidamise kulu ei piirdu palgaraha ega väljaõppekuluga.

Tulevikku vaatav ja sotsiaalselt vastutustundlik riik tagab oma sõduritele, kes oma teenistusliku eluea ausalt ja tublilt riiki teeninud, väärika ülalpidamise ja võimaluse täisväärtusliku kodanikuna tsiviilellu naasta. Selleks on rakendatud eri haridus- ja kutseõppeprogrammid, tööhõiveabi ja pensionisüsteem.

Oma teenistust lõpetavate sõjaväelaste eest hoolitsemisele - sotsiaalsele rehabilitatsioonile ja pensionidele - kulub märkimisväärne osa riigikaitseliste personalikulude tervikust. Eesti riigieelarve kokkupanemise loogika võimaldab neid asju lahus vaadelda, jättes otseselt kaadrikaitseväelaste teenistusega seotud kulud kaitsekulutuste hulka ja paigutades nende inimeste eest hoolitsemise pärast teenistuse lõppu sotsiaalministeeriumi valitsemise alla. Nii olemegi jõudnud olukorda, kus kaitseministeeriumis alles gaasi vajutatakse (125 uut kaadrikaitseväelast aastas!), kui sotsiaalministeerium juba kahe jalaga pidurit tallab.

Pärast pea 20 aastat kestnud rahvusliku riigikaitse ülesehitustööd Eestis oleme äkki, justkui üllatudes jõudnud äratundmisele, et kutseliste kaitseväelaste eest hoolitsemise kohustus on kallis, tülikas ja pikaajaline. Oleme ehmunud ja pettunud justkui laps, kelle alles majja võetud armas kutsikas ühtäkki suureks, alatasa näljaseks ja tülikaks koeravolaskiks on sirgunud.

Sooviksime sellest kohustusest nüüd meelsasti ühepoolselt taganeda, põhjendades seda riigi kehva majandusseisuga ja vajadusega kohelda kõiki kodanikke võrdselt.

Praegu näib, et Eesti riik ei peaks tulevikus tööandjana olema kuigivõrd stabiilsem ja usaldusväärsem kui 40 000kroonise omakapitaliga osaühing. Viie aasta tagant ühepoolselt ülevaadatavaid hüvelubadusi riigiteenistujaile sotsiaalseteks garantiideks nimetada on ilmselge liialdus. Isegi Ukrainas tehtud külmkapi garantii näib peagi olevat kindlam kui Eesti riigi oma.

Muidugi võib seda kõike nimetada paindlikkuseks ja adekvaatseks reaktsiooniks kiiresti muutuvate olude suhtes.

Andes praegustele ja tulevastele kaitseväelastele selge signaali, et riigi poolt teile lubatavad tingimused ja garantiid võidakse suvalisel hetkel üle vaadata, võtame tulijatelt tahtmise tulla ja olijatelt tahtmise jääda.

Hullem veel: niisuguse diskussiooni päevakorda kerkimine on tunnistus sellest, et aastate eest valitud armeemudel ja nüüdseks kinnistunud kaitseväe personalipoliitika ei ole jätkusuutlikud ja käivad meile üle jõu. Me ei ole näinud ette, et kaitsevägi osutub nii kulukaks. Väljajoonistunud piiridega kuludest osa, näiteks pensionikulude meelevaldne takkajärele mahakriipsutamine ei ole tark ega riigi väärikusega kooskõlas lahendus. Tuleb mõelda toimivale tervikule.

Kehtiva “Eesti sõjalise kaitse arengukava 2009-2018” alusel kavatsetakse meil üles ehitada kaitsevägi, mille sõjaaja täiskoosseisust moodustaksid kaadrikaitseväelased 16 protsenti.

Külma sõja lõppedes ja veel 1999. aastal kasutas Šveits oma 400 000mehelise reservarmee väljaõpetamiseks napilt 2000 kutselise ohvitseri ja allohvitseriga instruktorkorpust. Lisades siia õhuväe piloodid ja mäekindluste kaitseüksuste personali, püsis kutseliste sõjaväelaste osa armee täiskoosseisust Šveitsis kahe protsendi piires.

Kas keegi kahtles tollase Šveitsi sõjalises enesekaitsevõimes? Või kas tänapäeva Eesti on majanduslikult niivõrd võimekas, et lubada endale proportsionaalselt kaheksa korda suuremat kutselist armeekomponenti kui Šveits?

Eestil pole kindlasti võimalik vana Šveitsi mudelit üks ühele üle võtta. Siiski maksaks meilgi mõelda sellele, kas poleks ökonoomsem rakendada riigikaitses senisest märksa rohkem kaitseliitlasi ja reservväelasi ning vähendada olulisel määral kutselise komponendi osa.

Kaitseliitlased ja reservväelased teenivad oma igapäevast leiba ja kindlustavad enda vanaduspõlve tootes ja teenindades ehk Eesti majanduse arengule kaasa aidates. Tõsi, nende suhtes ei ole võimalik rakendada sääraseid piiranguid ega esitada neid nõudmisi, mida kutselistele kaitseväelastele.

Samal ajal ei teki riigil nende inimeste suhtes niisuguseid kohustusi kui kutseliste kaitseväelaste puhul. Riik ei pea nende pärast vabal tööturul konkureerima ega võtma endale kohustust tagada nende ülalpidamine pea kogu eluajal.

Kaitseliit on üks näiteid, kuidas Eesti riigikaitse vähemalt ühes oma osadest väga ökonoomselt töötab.

Rahakotiraudade vahelt kostev hädakisa annab märku sellest, et Eesti kaitsejõudude senine personalimudel ei ole jätkusuutlik ja oleme sunnitud otsima kompromisse oma tahtmiste, vajaduste ja võimalustega. Kutselise komponendi osa kasvatamine ja kutseliste kaitseväelaste sotsiaalsete garantiide kärpimine ei ole teineteist toetavad tegutsemisviisid. Meil tuleb siin teha tark valik, selle asemel et taas jagada inimestele, kellele kavatseme usaldada oma riigi sõjalise kaitse, katteta lubadusi.