Teadmata kadunud - kas müüt või reaalsus?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Paranähtuste uurija Hans Raudsik on küsitlenud ja filminud ligi paarikümmend Eesti inimest, kes julgevad avalikult rääkida, kuidas ufod on nad ära viinud ja seejärel tagasi toonud.

Raudsik haldab mahukat infobaasi paljude seletamatute kadumiste kohta.

10 protsenti kadumistest seletamatud

Kunagine miilitsaohvitser ja kriminaaljälituse töötaja Hans Raudsik puutus mõistega “teadmata hajunud” esimest korda kokku 1977. aastal töö tõttu. 1976-1981 tegeles Raudsik kriminaaljälituses operatiivtöö kõrvalt inimeste tagaotsimisega. Tollal oli see ta lisaamet.

“Siis kuulsingi, et ühed kaovad ja teised hajuvad,” ei varja Raudsik üllatust. “Alul ei osanud ma mingit seisukohta võtta.”

Enne Raudsikut oli teadmata hajunuid intensiivselt uurinud Eesti NSV siseministeeriumi kriminaaljälituse jaoskonna ülem miilitsapolkovnik Rudolf Kukkor, kes kureeris tagaotsimist Eestis.

“Tema käest käisid kontrollimiseks läbi paljud tagaotsimistoimikud,” meenutab Raudsik. “Kukkor ütleski mulle, et umbes 10 protsenti juhtumitest on seletamatud.”

Raudsik ei jäta märkimata, et Kukkor oli äärmiselt analüütiline ja igati tõsiseltvõetav, suurte kogemustega operatiivtöötaja.

21 aastat teel apteeki

1980. aastal tuli Raudsikul esimest korda oma praktikas tegemist juhtumiga, kui jäljetult kadus 58aastane naine, kes läks Tallinnas Luise tänavalt Tõnismäe apteeki.

“Sinna läheb ta tänase päevani,” lisab Raudsik muigega.

Kriminalist Raudsik töötas läbi mitu versiooni, kuni selleni, et naisele tuli vastu maniakk, kes ta tagahoovi meelitas, tappis ja ära sõi.

“1980 oli olümpiaaasta ja Tallinn seega erilise kontrolli all,” räägib Raudsik. “Pealegi, kui tegu olnuks maniakiga, jäänuks alles vähemasti luud. Iga maniakk jätab endast jälje.”

Raudsiku kinnitusel on igasugune kasusaamise eesmärgiga mõrv selle juhtumi puhul samuti välistatud, kuna kadunult polnud midagi võtta.

“Naine läks tooma rohtu endast 20 aastat vanemale mehele,” selgitab uurija. “See mees langes kahtluse alt välja, kuna vajas tolle naise hoolitsust. Pealegi oli ta korralik mees.”

1980. aastal ei suutnud Raudsiku juristimõistus niisugust informatsiooni tõsiselt võtta.

Tulnukate röövitud

1988. aastal hakkas Raudsik huvituma ufodest.

“Sattusin ala peale, mis mind huvitas ja mis minu jaoks paljud asjad ära põhjendas,” sõnab Raudsik.

Hiljem filmis ja küsitles Raudsik Eestis ligi paarikümmend inimest, kel jätkus julgust avalikult rääkida, kuidas ufod nad ära viisid ja pärast tagasi tõid.

“See on avalikustatud info,” kinnitab Raudsik.

“Näiteks Virve Havi juhtum Saaremaa Pihtla vallas 15. mail 1990. Seda käsitleti mitu korda tollases Kuressaare televisioonis,” lausub mees.

Raudsiku halduses on mahukas infobaas paljude seletamatute kadumiste kohta.

“Kriminalistina ei leia ma nende inimeste jutus valetamise motiive,” jääb Raudsik endale kindlaks. “Pole tänaseni leidnud.”

Fenomen maailmas

“Kadumise fenomenist on rääkinud ka mõni maailma juhtfiguuridest,” lausub Raudsik. Tema andmeil nõustus Prantsusmaa kaitseminister Robert Calley 1974. aastal osalema raadiointervjuudes, mis sisaldasid teateid nii tunnistajatelt kui kolmelt ufo-probleemi uurinud prantsuse tippteadlaselt.

Raudsik mainib, et 1954. aastal loodi Prantsuse kaitseministeeriumi eriosakond, et koguda-uurida tunnistusi tundmatute lendobjektide ja inimeste kohta, kes väitsid end olevat niisuguste objektidega lendama viidud.

“1000 aastat tagasi suhtus Karl Suur samuti nendesse juhtumitesse avatud meeltega,” nendib Raudsik. “Siis, kui ta oma alluvatel seaduse ähvardusega õhus lendamise keelas.”

Jacques Vallée raamatus “Teine reaalsus” on samuti hulgaliselt näiteid analoogsete juhtumite kohta.

“Eri rahvad kutsusid neid lendavaid olevusi erinevalt,” selgitab Raudsik. “Juutidel kandsid nad nimetust sadaim, kreeklastel daimonas, endiste aegade filosoofid aga nimetasid neid sõnaga “õhurass”. Sellised olevused eksisteerisid kõikides kultuurides.”

Uurija arvates tekitab küsimusi kummaline fakt, et lendolevusi peeti varem loomulikuks nagu sedagi, et nad aeg-ajalt inimesi endaga viisid.

“Lendavatest ketastest ja pannkookidest on nüüdsel ajal, meie sajandil palju kirjutatud,” sõnab Raudsik, kes soovitab huvilistel lugeda Ilmar Soomere “UFO kontaktid ja usk” ja Philippa Wingate’i “Tulnukate küüsis”.

Raudsik käib välja ulmelise teooria, mille järgi ufod ei pruugi elada kaugkosmoses, vaid eksisteerivad meiega samal planeedil, ainult teises reaalsuses.

“Tegu võib olla paralleeluniversumiga,” väidab Raudsik. “Kuid need on muidugi vaid oletused,” lisab ta kähku juurde.

Eesti kadunud

Teadmata kadunutest on juttu tulnud Eesti meediaski.

“Võtame näiteks Inge juhtumi,” toob Raudsik näite. “14aastane tüdruk läks eelmise aasta jaanuaris sõbrannale Vasalemma külla ja pole siiani kuhugi välja jõudnud, kusjuures temast ei ole mingeid nähtavaid jälgi.”

“Minu videoteegis on juhtum, kui 13aastane Pille (nimi muudetud) 1991. aasta suvel samamoodi kadus ja kolme päeva pärast samasse kohta tagasi toodi,” jätkab Raudsik.

“Pillel olid säilinud mälestused sellest, kus ta viibis ja milliseid katseid tegid temaga umbes 120-130 sentimeetri pikkused kummalised mehikesed. Pille viidi ära mitu korda,” lisab ta.

“Minul puudub info, et Eestil oleksid oma Fox Mulder ja Dana Scully,” lõpetab Raudsik jutu ja soovitab populaarset telesarja “Salatoimikud” tõsiselt võtta.

Toomas Kuter

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles