Kalev Vilgats: Punasel ja pruunil katkul pole vahet

Kalev Vilgats. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Täna meenutame massiküüditamist, mis algas Eestis 25. märtsil 1949 ja kestis plaani järgi kolm päeva. Oma kodust ära viidud üle 20 000 inimesest kolmveerand olid naised ja lapsed.

Mis plaanid olid NSV Liidu valitsejal Stalinil Eestiga, missugust saatust taheti kujundada eestlastele? Eesti ajakirjanduses on kirjutatud 1940. aastal Eestit sovetiseerima saadetud Leningradi parteijuhi Andrei ˇdanovi märkmetest, kus Stalini parem käsi on vene keeles üles tähendanud (et ei ununeks) ”eestlased Siberisse”.

Küüditada ja hävitada

Oma autobiograafilises teoses ”Kui venelased tulid” (Toronto, 1955, II kd, lk 587) on Robert Raid kirjutanud: ”Tarmol õnnestus Tartu NKVDst saada järgmist informatsiooni: käesoleva aasta (mõeldud on 1941, toim) juulis ja augustis tahetakse veel 700 000 inimest küüditada. Sügiseks peab ainult 358 000 eestlast Eestisse jääma – spetsialistid ja oskustöölised. Ka neid tahetakse hiljem järk-järgult ümber asustada Siberi ja Kaug-Ida aladele. Eesti rahvast tahetakse jäljetult hävitada!”

Ootamatult puutus näppu veel üks allikas, millest saab aimu eestlastele kavandatud saatusest. Pärnakas Evald Leppmets kirjutab oma Siberi mälestustes 1949. aasta kevadel laagris toimunud kohtumisest NSV Liidu peaprokuröri asetäitjaga. Too kostis leedulasest advokaadile Balti rahvaste kohta: ”Teid ei tapeta, teid paigutatakse kaugetesse rajoonidesse. Sõda näitas, et vaenulikke rahvaid ei või jätta piiriäärsetele aladele.” (Evald Leppmets ”Reis kurjuse maale”, Tartu, 2003, lk 144). Ent punaste ja natside suhtumises ülejäänud rahvastesse polnud erilist vahet.

Saksastada, küüditada, hävitada

Niinimetatud idaalade rahvaste, teiste hulgas eestlaste saatuse Saksamaa võidu korral Teises maailmasõjas määras ära “Generalplan Ost”. Esimest korda kasutati seda väljendit 1940. aasta keskel Reichskomissar für die Festigung deutschen Volkstums (Saksa rahvusliku omapära ülesehitamise riigikomissar, RKF) Heinrich Himmleri peastaabi dokumentides.

RKFi plaaniosakonna ülem SS-Oberführer Konrad Meyer-Hetling esitas 1941. aasta juulis ettepanekud ümberasustamise ja regionaalplaneeringu korraldamiseks Poola aladel, mis olid liidetud Saksamaaga. Selle ”Lühikese kokkuvõtte memorandumist “Generalplan Ost”” (“Kurze Zusammenfassung der Denkschrift “Generalplan Ost””) saatis Meyer-Hetling Himmlerile.

1942. aasta veebruaris teatas aga idaalade riigiministeeriumi rassireferent Erhard Wetzel riigi julgeolekupeavalitsuse (RSHA) osakonnas III B, et tema on “Generalplan Osti autor” (allikas: www.shoa.de).

“Generalplan Osti” koopiad asuvad Müncheni nüüdisajaloo instituudi arhiivis, kuid 1945. aastal sattus dokument kõigepealt lääneliitlaste kätte (säilitatakse USA rahvusarhiivis).

Meyer-Hetlingi autorluses pole kahtlustki, sest dokumendi pealkiri kõlab: ”Generalplan Ost”. Idaala arendamise õigusalased, majanduslikud ja territoriaalsed alused. Esitanud SS-Oberführer prof dr Konrad Meyer. Berlin-Dahlem, juuni 1942”.

RSHA plaanide kohaselt pidanuks idaterritooriumile ümber asustatama neli miljonit sakslast ja edasi vähemalt kümme miljonit 20 aasta jooksul. Uus eluruum asus Poolas, Balti riikides, Valgevenes, Ukrainas, Leningradis (Ingerimaa) ja Krimmis.

Neil aladel elas 45 miljonit inimest, kellest 31 miljonit olid arvatud rassiliselt ebasobivaks, seetõttu plaaniti suurem osa neist küüditada Lääne-Siberisse.

Kuus-seitse miljonit inimest kuulus küüditamisele Poolast, kümme miljonit kindralkubermangust, kolm miljonit Baltimaadest, kuus-seitse miljonit Lääne-Ukrainast ja viis-kuus miljonit Valgevenest.

Esimese kümne aastaga oli kavas rassilt sobimatu rahvastik tappa ja järgneva kümne aastaga tõenäoliselt kõrvaldada ”poliitiliselt soovimatud” inimesed.

Põhjalikult on “Generalplan Osti” uurinud poolakad (General Plan East. Hitler’s Master Plan for Expansion, Czeslaw Madajczyk, Polish Western Affairs 1962, vol. III, no 2).

Nende uuringute põhjal kuulusid saksastamisele vaid need ida-eurooplased, keda rassiaspektist loeti “soovitavaks elemendiks” tulevases riigis.

”Soovitavat elementi” oli kõige enam Balti rahvaste hulgas. Wetzeli kohaselt saanuks kaaluda kõigi eestlaste ja suure osa lätlaste saksastamist. Leedulased olid vähem soovitud suure hulga slaavi vere tõttu. Himmleri visioon nägi ette pea kõigi leedulaste küüditamist (siit saaks kokku kolm miljonit küüditatavat Baltimaadest, sest 1939. aastal oli Leedu elanike arv 2,87 miljonit).

Igal juhul näinuks Leedu, Läti ja Eesti iseseisvust nagu oma kõrvu ja Balti riikide territoorium oleks arvatud Saksa asunduse idaalaks.

Poola uurijad möönavad, et Läti, aga eriti Leedu elanikud oleksid olnud määratud küüditamisele, kuid ”pehmemalt” kui slaavlased. Tegemist olnuks ”vabatahtliku” emigratsiooniga Lääne-Siberisse.

Nõukogude ajaloolane Lev Bezõmenski on kirjutanud, et Ostlandi riigikomissar Hinrich Lohse hakkas esimesest päevast täitma “Generalplan Osti” Baltikumi territooriumil.

Ennekõike tuli saksastada Eesti, kelle elanikke arvati rassi mõttes kõige puhtamaks (järgnesid lätlased ja leedulased). Eestis hävitati juudid ja alustati saksastamist. Esmajärjekorras puudutas see eestlaste lapsi (Lev Bezõmenski ”Kolmanda Reich’i lahendatud mõistatused”, Tallinn, 1989).

Baltikumi germaniseerimine pidi toimuma kümne aastaga (teistel andmetel tuli see lõpule viia 1962. aastaks).

Himmler on märkinud Meyer-Hetlingile Eesti kohta: mainitud alad on vaja germaniseerida totaalselt, see tähendab asustada totaalselt.

Vaevalt oleksid paarkümmend aastat oma riigis vabalt elanud eestlased saksastamist tervitanud. Seega pidanuks osa rahvuslikust intelligentsist kas põgenema või saama tapetud.

Lüüasaamise järel Stalingradi all kaotas Himmler huvi plaani lõpliku versiooni vastu. Pärast ”totaalse sõja” väljakuulutamist andis Hitler korralduse peatada kõik projektid, mis puudutasid sõjajärgset olukorda.

Sakslastega on asi selge, eestlaste tulevik olnuks saksastamine, hävitamine või küüditamine. Miks aga Nõukogude märtsiküüditamisele ei tulnud järge? Idast saanuks ju tuua piiramatul hulgal koloniste Läänemere-äärsetesse tühjaks tehtud ”Saksa linnadesse”…