Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Soomaad tabanud suurveehullus kestab

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Päästjate sõnul tuleks vette kukkudes ujuda selili kalda poole. | FOTO: Henn Soodla
Läänemaalt kohale sõitnud tädi tahtis sugulastele külla minna … | FOTO: Henn Soodla
Mägiveised otsivad kõrgemaid kohti, põlvini vees. | FOTO: Henn Soodla
Riisa rantšo on vee all. | FOTO: Henn Soodla
Paate veetakse Soomaale praegu sadu. | FOTO: Henn Soodla
Vali paat ja mine, sa ei kahetse seda! | FOTO: Henn Soodla

Läinud nädalal otsustavalt üle Navesti, Halliste, Raudna ja Lemmjõe kallaste tõusnud suurvesi on nüüdseks üle ujutanud metsaalused, luhad ja karjamaad, tunginud sisse majaustest ja saunaakendest ning katnud kilomeetrite viisi maanteid.


“Elan Navesti jõe lätte alal ja võin öelda, et Navesti alustas meil eile tempokat tõusu … Nii et Soomaa - siit me tuleme!” kirjutas keegi lõbushoiatavalt internetis Soomaa üleujutuse reedese loo kommentaariks.



Kui läinud reedel mõõdeti Riisa veemõõdujaamas viimaste aastate kõrgeim veeseis, 3,93 meetrit võrreldes suvise madalseisuga, siis eile hommikul oli sealne tõusuveenäit juba 4,93 meetrit.



Sealjuures asub Riisa veemõõdujaam madalamal Soomaast, allpool Raudna jõe kaldale jäävat Karuskose talu saunagi, mille seinale veetud sinine triip tähistab tolle majapidamise kõrgeimat veeseisu. Sinine triip Karuskose sauna seinal jookseb peaaegu hüti räästa alt, üle saunaakna ja enam-vähem ukse ülaserva kõrguselt.



Selles, kas see kõrgveetähis maaliti saunaseinale pärast 1953., 1956. või 1958. aasta üleujutust, pole kohalik rahvas üksmeelel, kuid aeg-ajalt värvitakse triip üle, et meeles püsiks, mis kõik sündinud on. Laupäeval öeldi, et tõusuveel on Karuskosel sinise triibuni veel 20 sentimeetrit tõusta.



Ringi saab minna

Pühapäeva hommikul, kui kergeusklikena Karuskose turismitallu tahtsime minna, kubemeni kummisaabastes sammudes, pidime sellest mõttest loobuma juba Riisal. Tõusuvesi oli maantee üle ujutanud. Riisalt Karuskosele jääb mitu kilomeetrit.



Nii pikka jalgsimatka, reiteni vees, kindlamat jalgealust otsides me ette võtta ei söandanud. Sama meelt oli Soomaal sündinud, kuid juba aastaid Läänemaal elav lahke ja krapsakas vanatädi, kes koos pojaga Jõesuu-Kõpu maanteel Riisa külas otse Hoolmiku talu kohal auto seisma pidi jätma.



“Mõtlesin, et lähen sugulasi vaatama, kuidas neil selle suurveega on,” rääkis naine ja astus veepiirist edasi, kepilt tuge leides ja kummikud jalas. Ütles, et on suurvett noorest peast oma silmaga näinud siinkandis küll ning külmas lumesulavees paljajalugi paterdanud. Isegi lusti pärast, sest veri oli alles kuum.



“Aga jäises vees sai käidud asja pärastki, kuna külm pehme jõevesi tegevat talv läbi saabastes rõhutud pöidadele ainult head,” teadis naine ja tuli veest jälle kuivale maale. “Ega midagi, tuleb ringiga sõita, Kõpu poolt pidi sugulastele ligi pääsema.”



Kell polnud veel hommikul üheksagi, kui Läänemaalt tulnud eideke koos pojaga sugulaste koju Kõpu poolt ligipääsu otsima läks.



Varsti tulid Tori valla omad inimesed, Hoolmikult pärit. Naine kahlas, kenad kõrged kummikud jalas, kaskedega palistatud tanumale, lubades vaatama minna, kas vesi on juba õue üle ujutanud.



“Eile oli majanukani, täna on kindlasti juba õues,” võttis ta asja rahulikumalt kui üle kausiääre ajama hakkavat saiatainast märgates ja palju rahulikumalt, kui pang põrandapesuvett oleks äsja pestud põrandale voolanud.



Teistsugune rahvas

Poole kümne paiku hakkas teistsugust rahvast Riisale vee äärde kogunema. Esimesena tulid kolm sportliku olemisega meest ja lükkasid süstad vette. Ütlesid, et lähevad trenni tegema, sest neid ootab ees 100kilomeetrine Võhandu matk ning aprilli lõpust 30 kilomeetrit lühem Soomaa paadiretk.



100 kilomeetrit ühe päevaga! See pole naljaasi.



Vaevalt jõudsid matkasportlased silmapiirilt kaduda, kui hakati paate suurvee äärde vedama, kümnete kaupa. Siis saabus linnarahvast, paarsada või veel rohkem. Isegi üks bussitäis koolilapsi ja teine väljamaalasi toodi veepiirile uudistama.



Meil fotograaf Henn Soodlaga tekkis paati istumise isu nagu vanadel ratsudel tahtmine kapata, kuuldes valjaste kõlinat.



Oleme Pärnumaa jõgedel kaasa teinud kümmekond kanuumatka ja kuigi Soomaal paati istumise eest tuleb välja käia mõnigi koidula, uskuge ometi, see tasub end kuhjaga! Paremat ostu kui päev paadis on raske välja mõelda.



Aega veel on.



Kuigi suurvesi on saavutanud tänavu ilmselt oma harja, sest lumi on peaaegu sulanud ja vihma ei ennustata, võtab selle merre voolamine päevi.



Minge paadimatkale, eriti need, kes seda varem teinud pole! Veel enam inimesed, kes sellest seni mõeldagi ei ole osanud. Aga ärgem unustagem: soomaalastel pole nii lõbus.

Tagasi üles