“Armastus kolme apelsini vastu” tuli Eestis esmaesitusele

, laulja ja literaat
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegu on rahvusooperi Estonia viimaste hooaegade suurima õnnestumisega. Kaks ja pool tundi tiheda ja küllalt raske muusikaga möödub märkamata, kordagi ei hakka igav. Esiplaanil printsi rollis tenor Mart Madiste.
Tegu on rahvusooperi Estonia viimaste hooaegade suurima õnnestumisega. Kaks ja pool tundi tiheda ja küllalt raske muusikaga möödub märkamata, kordagi ei hakka igav. Esiplaanil printsi rollis tenor Mart Madiste. Foto: Harri Rospu

“Armastus kolme apelsini vastu” on helilooja Sergei Prokofjevi tuntuim ooper. Ei saa öelda, et seda just väga sageli esitatakse, ehkki muusikagurmaanidele tähendab selle teose hea ettekanne tõelist maiuspala.


Prokofjevi muinasjutuliste sugemetega tugevasti sürrealismi kalduv Carlo Cozzi näidendil “Armastus kolme apelsini vastu” põhinev ooper esietendus 30. detsembril 1921 Ameerika Ühendriikides Chicagos. Ooperi maailmaesiettekannet juhatas helilooja ise ja ooper kõlas prantsuse keeles.



Eestis etendus “Armastus kolme apelsini vastu” esimest korda ning nähtu põhjal otsustades on tegu rahvusooperi Estonia viimaste hooaegade suurima õnnestumisega.



Isikupärane Dmitri Bertman


Moskva muusikateatri Helikon-Opera looja ja kunstilise juhi Dmitri Bertmani looming pole eestimaalastele võõras. Ta on siin lavale seadnud mitu edukat ooperit. Bertmani isikupärane käekiri, milles üldjuhul ei puudu poliitiline alltekst, on toonud talle tunnustuse kogu maailmas. Bertmani CV äratab aukartust.



 “Armastus kolme apelsini vastu” on Estonia teatris vaieldamatult saavutus: nii palju elu, liikumist, arengut dramaturgilises ja muusikalises mõttes pole selle maja lavalaudadel tükk aega nähtud. Kõige fantastilisem on aga see, et lauljate vokaalsed puudujäägid, mida aeg-ajalt ikka ette tuleb, on sedavõrd oskuslikult silutud, et kuulajale jääb mulje, et nii peabki. Intonatsiooni ja rütmi ebatäpsused ei häiri, vaid tunduvad taotluslikud. Laval arenev karneval moodustab terviku, mis on nii värvikirev ja elujõuline, et varjutab lavataguste telerite pildi.



Kaks ja pool tundi tiheda ja küllalt raske muusikaga möödub märkamata. Pidev areng hoiab kuulaja pinges ja tähelepanu all, kordagi ei hakka igav. Isegi siis, kui muusikast kaugel kuulaja ei leia ühtegi meeldejäävat meloodiakatket. Et etendus selleni viia, on vaja väga tugevat juhti - Bertmani.



Bertmaniga koos on lavastusele elu sisse puhunud kunstnik Igor Nežnõi ja kostüümikunstnik Tatjana Tulubjeva. See on hea kooslus, mis suudab säilitada ühtse mõtlemise ja tervikliku lähenemise. Kogu kirevus ja kostüümide kaskaad on kohati küll naljakas, ent tähelepanu haarav ning vibratsioone tekitav.



Siinkohal peab kindlasti ütlema kiidusõnad Estonia teatri koorile, kes viimase aastaga on teinud märkimisväärse arenguhüppe. Koori kanda on etenduses küllalt oluline roll.



Solistidest tuleks esile tõsta Priit Volmerit Kuninga rollis ja Heli Veskust Fata Morganana. Priit Volmeri roll on väärikas, tema laul kultuurne ja naturaalne.



Veskuse Fata Morgana mõjub salakavala ja pahelisena, samal ajal on Veskus selles lavastuses ilmselt parim laulja oma suurepärase ülemise registri ja fraseerimisega.



Meela ja sensuaalsena paneb Riina Airenne Smeraldina rollis ennast vaatama ning oma tegevusele kaasa elama. Positiivselt üllatab Kristina Vähi, kelle printsess Ninetta näitab laulja senise tööga võrreldes täiesti uut kvaliteeti.



Aga kõige ehedam leid on printsess Linetta rollis esinenud kooriartist Maire Haava. Tema laulmist kuulates ja teda vaadates tekib küsimus: miks niisuguse potentsiaaliga laulja vaid kooris kaasa teeb? Nii mõnigi solistide nimekirjas artist jääb selle etenduse järgi otsustades Haavale alla.



Printsi osas esinev Mart Madiste teeb oma raske rolli karakteerselt ja artistlikult. Teda assisteerib kojanarrr Trufaldino (Aleksander Arder). Värvika paari moodustavad Helen Lokuta printsess Clarice’ina ja Jassi Zahharov peaminister Leandrona. Paraadi täiendavad Väino Puura maag Celio ja Rauno Elp kuninga usaldusaluse Pantalonena. Omaette nähtust kujutab endast Mart Laur Kokatarina, kes publiku elevile ajab ja saalis elava vastukaja tekitab. Tema tegelaskuju on muidugi ere, kuid samal ajal mõjub Lauri puhul eelkõige kena laulmine, mitte selle juurde käiv allegooriline satiir. Siinkohal võib isegi kasutada terminit “maitsevääratus” või öelda, et tegu on odaval viisil vaatajate enese poole meelitamisega. Tekib küsimus: kas seda on vaja? Muidugi pole see Lauri süü.



Risto Joost, kellele 3. veebruari etendus märkis esietendust, on suurepärane ooperidirigent. Ise laulja, tunnetab ta lauljat, osates orgaaniliselt leida paraja balansi, mis solisti ja orkestri vahel olema peab. Dirigendina oli Joost täpne ja konkreetne, sai Prokofjevi raske faktuuriga hästi hakkama, tõestades end igati parimast küljest.



Estonia teatril on hea orkester, ent mis tasemel ta mängib, sõltub dirigendist ning kõik etendused pole alati sedavõrd kvaliteetsed.



Teatrietenduse kordumatus


Etenduse lõppedes paistis vaatajate nägudelt rahulolu. Oma elamuse said nii modernsust armastavad kui klassikalist konservatismi hindavad ooperisõbrad. Selles seisneb Bertmani lavastuste eripära. Ta ei ületa piiri, mis teatud ooperinautlejad teatrist eemale peletab, see omakorda tagab edu. Kassatükki sellest ooperist ilmselt ei tule, sest melomaanid vajavad rohkem kauneid bel canto aariaid, kuid vaieldamatult on tegu saavutusega.



Ja kuigi tele-show on tore asi, tähendab ooperietendus teatris enamat, sest isegi kõige kallimas telepurgis läheb midagi olulist kaotsi – teatris peituv kordumatus!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles