Kommentaar: Tuneesia revolutsiooni verine paigalseis

Meeleavaldused Tuneesia pealinna Tunise Habib Bourguiba avenüül on igapäevane nähtus. Foto: Reuters

Kui detsembris 2010 puhkes Tuneesias rahvarevolutsioon, ei osanud keegi ette näha, et see paneb liikvele kogu araabia maailma Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas. Kuigi Tuneesia kohta käiv jasmiinide revolutsioon asendus kiirelt mitut riiki hõlmava Araabia kevadega, on see viimane termin praegu sisulisest käibest väljas, sest tulemas on juba kolmas kevad ehk revolutsioonilised sündmused ja protsessid jätkuvad Liibüas, Egiptuses, Jeemenis, Süürias, Bahreinis, Alžeerias, Malis, Liibanonis ja oht, et kusagil veel tuleb plahvatus, on suur. Teisisõnu – praeguse seisuga pole ükski mainituist lõppenud elik jõudnud säärasesse arengufaasi, mida võib nimetada stabiilsuseks. Ehkki ponnistatud on küll ja küll.

See käib täiel määral ka Tuneesia kohta. Tegu on Euroopale lähima ja Euroopast, eeskätt Prantsusmaast kõvasti mõjustatud araabia riigiga. Selle mõju parimaks näiteks on tugevate ametiühingute olemasolu, kes praegusel erakondade omavahelise purelemise ajal on jõuks omaette ja dikteerivad paljus arenguid. Seis, mis pole kõrvutatav olukorraga Egiptuses, kus erakonnad konkureerivad sõjaväega.

Pärast iseseisvumist Prantsusmaast tuli tuneeslastel üle elada 1957. aastal presidendiks valitud Habib Bourguiba diktatuur ja seda saatnud stagnatsioon (1974–1987), mida pikendas riigipöördega võimu haaranud Zine El Abidine Ben Ali diktatuur (1987–2011). Kui Habib Bourguiba vaatas nii itta kui läände ja koguni Pekingini välja, siis Ben Ali peamiselt Pariisi poole. Nii tuligi läänel pärast seda, kui president Nicolas Sarkozy oli tühistanud oma kaitseministri otsuse saata Tuneesia diktaatorile appi dessantväelased ja järgnes Ben Ali põgenemine riigist, tunnistada, et revolutsioon kukutas nende mehe võimult. Kuu hiljem tabas sama saatus Egiptuse diktaatori Hosni Mubaraki peremehi...