Kõik sai alguse minu lihtsast soovist endale kodu rajada. Olin juba pool aastat kenal projektil internetis silma peal hoidnud. Alustasin maja ehituseks sobiva kinnistu otsinguid ja lõpuks leidsin kena krundi Kuu tänaval, kuhu kehtestatud detailplaneeringu kohaselt sobis minu väljavalitud eramut ehitada. Kuu tänav asub Rääma linnajaos.
4. märtsil läksin rõõmsalt linnavalitsusse oma projekti näitama ja siis minu kadalipp algas. Arhitekt Malle Reinlood asendas kahjuks väga ebameeldivalt käituv Maie Kais. Kuulnud, et minul on poolakate projekt, ärritus ametnik silmanähtavalt. Ta nimetas seda kataloogikaubanduseks, teatades, et ikka Eesti arhitektidelt peab tellima. Kuulnud, et projekt maksis 20 000 krooni, läks asi veel hullemaks: ta unustas küsida, kuhu soovin maja ehitada ja kes ma üldse olen. Oli tunda väga tugevat huvide konflikti.
Asi tipnes sellega, et ametnik soovitas mul oma majaga Eestist ja loomulikult Pärnust üldse minema kolida. See oli mulle täielik šokk, et mida üks ametnik endale lubada võib. Mulle läks see väga hinge, sest olen põline pärnakas. Jätsin oma projekti sinna ja nädala pärast helistas mulle linnaarhitekt Karri Tiigisoon, kelle esimesed sõnad olid, et ta on Maie Kaisiga nõus: maja ei sobi.
Mina veensin teda, et saame ikka kinnistul kokku ja vaatame. Siis pidi ta muidugi küsima, et kuhu tulla – juhin tähelepanu, nad ei teadnud, kuhu soovin ehitada –, aga vastus oli, et ei sobi. Kas pole pinnapealsed ametnikud?
Selge on see, et turule ei soovita odavaid Poola projekte, aga see peaks ikka kodaniku enda asi olema, kust ta projekti tellib ja kui palju maksab. Saime siis kinnistul kokku esimesel ametniku pakutud ajal, 17. märtsil. Kahjuks mingit tulemust ei tulnud, kuna arhitekt oli väga negatiivselt häälestatud, leides, et see maja ei saagi sobima.
Palusin tema vastuväited kirjalikult ja need ma 19. märtsil sain. Mis mul üle jäi, pildistasin 22 fotot ümberkaudsetest elamutest. Kõik detailid, mis ametnikke minu projektis häirisid, on Kuu tänaval, seistes ühes kohas, võimalik ära näha.
Saatsin abipalved planeerimisosakonna juhatajale ja abilinnapeale ning hiljem veel linnapeale. 30. märtsil kohtusime linnavalitsuses abilinnapea, planeerimisameti juhataja ja linnaarhitektiga, vaatasime minu tehtud fotosid ja mul oli võimalik enda seisukohti avaldada. Aga mulle positiivset ei toonud seegi kohtumine, võib-olla ainult see, et linnaarhitekti enam detailid ei häirinud, vaid ta nõudis minu projektile viilkatust, nagu ehitati 1960.–1970. aastatel. Mina aga kavatsen ehitada nüüdisaegset elamut ja samasuguseid kelpkatuseid on ümber minu krundi kolmel elamul. Nii et soovitakse boikottida minu odavat projekti.
Oma kogemustest lähtuvalt julgen soovitada Pärnu linnavalitsusse minnes järgmist. Esiteks võtke kaasa sõber, kes saab hiljem teie sõnu kinnitada. Teiseks valetage projekti maksumus vähemalt kolm korda suuremaks, siis ei tunne arhitektid end odavalt. Kolmandaks hoidke eemale Maie Kaisist, kes mõjutab linnaarhitekti.
Olen veel nüüd tagasi mõelnud, et Kaisi soovitus Pärnust välja kolida ehk polnudki kõige halvem ja võib-olla läheb minu maja ehitamine mõnes toredas vallas libedamalt. Iseasi, kas meile on vaja selliseid ametnikke, kes ei hooli elanikest, vaid ainult heast ametikohast.