Hansapäevad on sündmus, mis lubab igal linnakodanikul riietuda tavapärasest uhkemalt. Hansaaegses stiilis rõivaid kannavad siis sajad müüjad ja vabatahtlikud turuplatsil, tseremooniatel esinevad hansalinnade isandad-emandad ning miks mitte ülejäänud peolisedki.
Kõik, kes on hansariideid proovinud, on üllatunud, kui mugavad need on ja missuguse erilise enesetunde tekitavad, nentis tekstiilikunstnik Kadri Rebane.
"See teeb olemise teiseks. Julgustan kõiki, kel kavas hansapäevadel külastajana osaleda, otsima kapist välja midagi huvitavat: näiteks käsitöö või rahvusliku detailiga rõiva," lausus kunstnik ja lisas, et ei pea silmas pidulikke rahvarõivaid. "Tehke endale hansapäevadest sündmus olemasolevate vahendite ja võimaluste piires," soovitas ta.
Pilk Euroopa koorekihile
Pärnu Postimees palus stilistiks Endla teatri kostüümiala juhi Ester Kasenurme, kes valis Endla kostüümilaenutusest välja keskaegses stiilis kostüüme, kaks rõivanäidist pakkus välja Maarja-Magdaleena gild.
Modellidena olid lahkesti nõus üles astuma Pärnu maavanem Andres Metsoja, Pärnu abilinnapea Jane Mets, Pärnu muuseumi projektijuht Elmar Trink, Maarja-Magdaleena gildi perenaine Herdis Helmend ning koolilapsed Juula ja Kaarel.
Kasenurm rääkis, et varasel keskajal kanti põhiliselt lohmakaid rõivaid, pärast suurt katku muutusid rõivad toretsevaks ja taljesse töödelduks, kadus naiste lohisev kleidisaba. Abilinnapea Jane Metsal on seljas keskaegne kleit, mille sarnast kanti 16. sajandi esimesel poolel Saksamaal. Avara dekolteega sametkleidi alla pandi valge kroogitud kaelusega särk. Kleidi alläärt ehib põikitriipudega kaunistus. Tasub silmas pidada, et varasel keskajal olid kaunistused pikitriibulised, rõhutab Kasenurm. Jõukad naised hoidsid peos pitsidega ilurätti, et kõik näeksid, kelle oma on kõige uhkem. Kaela riputati jämedaid kuldkette.
Nii mehed kui naised armastasid 16. sajandi Kesk-Euroopas viltu sätitud sametbaretti. Naised panid juuksed võrguga üles ja sättisid bareti sinna peale. Selline oli ülikute rõivastus. Kuningakodades tehti rõivad käsitsi kootud peenvillasest, linasest kangast, armastati paksu siidi ja sametit, teab Kasenurm.
Kontsakingi keskajal ei näinud. Elmar Tringil on jalas teravatipulised jalanõud, selliseid kanti 15. sajandil. Siis kandsid jõukad mehed särgi peal lihtsat villast lõhikutega tuunikat kitsaste pükstega.
Tringi rõivastus kuulub hilisemasse perioodi: riided on mõlemal fotol oleval mehel 16. sajandist, renessansiajast. Maavanem Andres Metsoja 16. sajandist pärit jalavarjud on juba pardininade ja säärelõhikutega.
Nii Tringil kui Metsojal on jalas 16. sajandil leiutatud trikookudumismasinal kootud sukkpüksid, mida tohtisid jalga tõmmata vaid aadlikud, rikkam rahvas.
Mehed kandsid alussärki, selle peal vammust. Vammuses olid kindlasti lõhed, selle peal käis pealisrüü koos keebiga. Keebid vooderdati karusnahaga. Varrukad kinnitati vammuse külge nööride abil: riided olid kallid ning mõne rõivaeseme tarvis tehti kümme paari varrukaid, mida sai vahetada.
Nööpe ei tuntud, püksid kinnitati vammuse külge nööridega. Saksamaal ja Madalmaades olid vammustel lõhikud, mille tõid moodi Saksa palgasõdurid. Värvidest armastati samblarohelist sügavpunasega, ookrit punasega, kulda ja helesinist.
Vastavalt seisusele
Pärnu muuseumi peavarahoidja Ülli Kont tutvustas keskaegseid Eesti rõivastumiskombeid arheoloogiliste uurimuste põhjal. "Selle kohta, kuidas Pärnu linnakodanikud 14., 15. ja 16. sajandil, mida loetakse Hansa ajaks, riides käisid, on andmestik väga napp," tõdes Kont.
Pildi saab kokku panna eri linnades kirja pandu, maalide, gravüüride, rõiva- ja jalanõufragmentide põhjal.
Kindel on, et seisuste vahed olid väga suured ning oli täpselt reglementeeritud, kes tohtis kanda siidi, brokaati ja sametit, kui palju võis olla ehteid-kaunistusi. Prouad said trahvi, kui kandsid peenemaid riideid, kui seisus lubas. Suur vahe oli saksa soost linnakodaniku-kaupmehe ja tema maarahva seast pärit ametivenna vahel.
Eesti soost linnarahva rõivas sarnanes maainimese riietusega: kanti umbkuube, mis kujutas endast külgedelt kinni õmmeldud kangatükki, mis tõmmati selga üle pea. Naistel oli seelikuks riidetükk, mis kinnitati vööga ümber puusade. Särk oli linane ja jalas kanti pastlaid.
Keskajal Pärnus valmisriideid ei müüdud, neid õmblesid kohalikud rätsepad, kes olid kursis viimase moega. Värvidest peeti meie maanurgas üllatuslikult kõige enam lugu mustast. Rõivaid armastati kaunistada siilude, kantide, poortide ja paeltega.
Vaesem linnarahvas käis suvel linases, talvel lambanahast kasukas. Rikaste linnakodanike kasukad olid õmmeldud soobli-, ilvese-, nugise- ja isegi leopardinahkadest. Materjal oli kallis ning pidulikke rõivaid pärandati põlvest põlve. Kont rõhutas, et Hansa ajal ei olnud maarahval veel välja kujunenud tänapäevases tähenduses rahvariidekomplekte. Rõivad olid looduslähedastes toonides. Populaarsed olid aksessuaarid, nagu lindid ja pandlad. Kuulsad Pärnu ehtesepad tegid preese, kette, krõlle. Naistel oli peas linukas, mis on rätiku moodi peakate. Tanu kandsid kaupmehe kaasad ja raehärra proua.
Hansaaineline ja stiilne
Tekstiilikunstnik Kadri Rebane on gildis oma tekstiilikojas valmistanud väikse kollektsiooni hansariideid, mida võib laenutada, osta või niisama uurida ja soovi korral tellida. Leidub naiste-, meeste- ja lasterõivaid. Tema õmmeldud kleiti kannab fotol Herdis Helmend.
Keskaeg on Rebase sõnade kohaselt väga pikk periood, mille vältel jõudis mood uperpalle teha. Varasel keskajal avaldas suurt mõju kirik ja kehavorme rõhutada ei lubatud, rääkimata paljastatud ihust. Luksust näitasid kallid materjalid. Hiljem muutus rõivastus edevamaks, kehavorme järgivaks.
Keskaegse riietuse põhilõige on üpris ühesugune põhjusel, et kangast ei saanud osta laiusega 1,4 meetrit nagu tänapäeval. Kangast kooti laiuses 60 või 30 sentimeetrit. Kus oli juurde vaja laiust, õmmeldi juurde või vahele siile. "Keskaegne rõivas on seega üsna minimalistlik," tõdes kunstnik. Rõivaservi kaunistati värviliste riideribade, ääriste, paelte, karusnahaga. Keskajal kandis hansalinnade koorekiht Rebase andmeil erksavärvilisi rohelisi, punaseid, tumesiniseid rõivaid. Talurahvas riietus naturaalsetes toonides.
"Kes tahab end keskaja stiilis riidesse panna, võiks silmas pidada toonast silueti trendi: rõivas pidi muutma inimese sihvakaks ja saledaks, nagu on gooti kiriku torn," soovitas tekstiilikunstnik.
Kleidid rõhutasid pihta ja laienesid alt järk-järgult. Sihvakust rõhutati rinna alla seotud laia vööga. Paljast ihu ei näidatud. Varrukad olid kas pikad või poolpikad. Rõivaid pandi selga mitu kihti ning alumine kleit võis välja paista ja välkuda. Mustritest olid kasutusel geomeetrilised ja taimemustrid. Abielunaised katmata peaga ei käinud, ikka räti, tanu või looriga. Tüdrukud kandsid põimitud soenguid. Tore keskaegne leiutis on patsid, neid seoti ümber pea ja neist tehti krunne. Kõrvarõngaid väga ei armastatud, küll aga kaelaehteid. Ehteks oli vöögi.
Kui on tahtmist soetada enda garderoobi keskaegne kostüüm, mida Pärnus edaspidigi võib tarvis minna, tasub läbi astuda Kadri tekstiilikojast, kus toimuvad keskaegsete rõivaste õmblemise kursused. Tekstiilikunstnikuga saab ühendust Maarja-Magdaleena gildi majas teisipäevast reedeni 11-17.