Olga Sõtnik: Kus on iga lapse lasteaiakoht?

, riigikogu liige (Keskerakond)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olga Sõtnik.
Olga Sõtnik. Foto: Liis Treimann / Postimees

Sattusin lugema Urmas Reinsalu artiklit, justkui oleks Eestis lasteaedadega kõik korras ja igale lapsele lasteaiakoha saamine muretu. Kui ma ei teaks Reinsalu kui oskuslikku propagandisti, peaksin teda väga elukaugeks nooreks meheks.

Roosiline näis Eesti lasteaedade olukord 2007. aastal, kui lasteaedade ehitamiseks lubati luua 400 miljoni krooni suuruse aastamahuga riiklik investeeringute programm “Igale lapsele lasteaiakoht”, kuid nüüdseks on sellest loobutud. Valitsus osaleb tõepoolest mõningate lasteaedade loomises, kuid teeb seda valikuliselt, oma parema äranägemise järgi. See tekitab olukorra, kus lasteaia rajamine sõltub poliitilistest tõmbetuultest.

Kas kõik lasteaiakohti vajavad lapsed hoitud saavad, sõltub sellest, kas valitsus taastab lasteaedade toetuse. Iga soovija saab lasteaiakoha siis, kui riik tunnistab, et laste käekäik on temagi mure, ja taastab omavalitsuste rahastamise varasemas mahus.

Igale lapsele lasteaiakoha tagamine on tõepoolest omavalitsuse ülesanne. Kuid varasemaga võrreldes on valitsus teinud selles suhtes olulisi muudatusi. 2008. aastani rahastati lasteaedu nii riigi- kui omavalitsuse eelarvest. Siis tulid eelarvekärped ja riik teatas, et nüüd teeb riik seda üksnes võimalusel. Seega on omavalitsuste kohustused majandussurutise tingimustes suurenenud, riik aga on oma õlult koorma ära lükanud.

Sellele lisandub valitsuse otsus vähendada omavalitsustele ette nähtud tulumaksu osa varasemalt 11,93 protsendilt 11,4 protsendini. Kuna Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi ei tohi omavalitsustelt raha ära võtta ilma ülesannete vähendamiseta, teatasid IRL ja reformierakondlased, et kahandavad näiliselt linnade ja valdade kohustusi lasteaiakohtade asjus. See annaks võimaluse vähendada omavalitsusüksuse tehtud kulusid ligi 260 miljoni krooni võrra ainuüksi 2009. aastal.

Oma murega pöördub lapsevanem ikka kohaliku omavalitsuse poole, mis on talle kõige lähemal. Ja omavalitsus peab leidma võimaluse aidata isegi siis, kui valitsus on vahendid ära võtnud, jättes vaid kohustused. Seega on lasteaiakohtade loomine jäänud viimastel aastatel peamiselt omavalitsuste kanda.

Tuleb tõdeda, et just suuremad linnad on paremini suutnud tagada lasteaiakohti. Näiteks Tallinn on aastatel 2002–2005 lasteaedade investeeringuteks andnud 142 miljonit krooni, aastatel 2006–2009 aga 405 miljonit krooni.

Koostöö valitsuse ja omavalitsuste vahel annaks kindlust nii linna- ja vallajuhtidele kui lapsevanematele. Raskel ajal ei tule olla paindlik ainult oma sõnades, vaid tegudeski. Kui raha napib, peab nõudmistes olema järeleandlik. Seetõttu pole õige, et puuduse ajal karmistatakse lasteaedadele kehtestatud nõudmisi.

Eesti riigile peaksid olema kõik meie lapsed ju võrdsed. Ei ole õiglane, et riik loob osale lastest oluliselt paremad tingimused kui ülejäänutele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles