Kommentaar: Hea mees, kes lubabki

Õhin, millega kümned ”asjatundjad” haaravad kinni mõne Venemaa poliitiku mõtteavaldusest, nagu läheksid Venemaa-Eesti või Venemaa-Balti suhted paranemise suunas, saab jälle mõneks ajaks jahutatud. Nimelt algab Vilniuses Läänemere maade nõukogu (LMMN) järjekordne tippkohtumine Venemaa peaministrita, ehkki Vladimir Putini tulekut kinnitati mitmel korral, viimati kümne päeva tagasi. Selle nimel ehk säilitamaks heasoovlikku õhkkonda küllatuleku eel, loobus Leedu president sõidust Gruusia iseseisvuspäeva (26. mai) pidustustele, Leedu parlament aga lükkas edasi Gruusiat toetava resolutsiooni vastuvõtmise. Nüüd on selge: asjata. Kui jätta arvestamata, et Kremlile anti teada: Leedu juhtidega on võimalik mängida.

Täpselt samas seisus oli Läti kuu aega tagasi, kui Riiga pidi tulema Venemaa välisminister Sergei Lavrov, ja poolteist kuud tagasi Eesti, kui Lavrov pidi osalema NATO-Venemaa välisministrite kohtumisel Tallinnas, ent jättis tulemata, kuna ”pole midagi arutada”.

Väikeriigi roll on leppida sellega, mida suurriik temaga teeb. Õnneks on maailm läbi põimunud ja leidub vähe piirkondi, kus mõni suurriik üksi toimetaks. Ikka on veel mõni kohale tulnud või kohale kutsutud. Nii kujuneb igast suurriikide osalusega kohtumisest paik, mis avab riikide omavaheliste suhete hetkeseisu.

Vilniusse saabub Putin asemel asepeaminister Viktor Zubkov, ent on ilmne, et temast pole võrdset rääkijat Saksamaa kantsleri Angela Merkeliga. Et Venemaa ja Saksamaa on ainsad suurriigid LMMNis, on nad alati hoolikalt arvestanud teineteise kohalolekut ja taset. Kuna Putin jättis tulemata, kärbiti Merkeli kohalolek Vilniuses paari tunnini. Aga proua kantsler vähemalt peab sõna. Tulnuks Putin kohale, olnuks huvitav oodata, kes esindavad LMMNi vaatlejariike USAd ja Prantsusmaad sel tippkohtumisel.

Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso on küll kohal, ent sedapuhku pole võimalik midagi järeldada suurriikide omavaheliste suhete kohta Läänemere maade asjus.

Kunagise Nõukogude Liidu teises servas aga tehti eelmisel nädalal koguni kaks huvitavat avaldust. Esiteks anti Moskvast teada, et Moskva ja Washington on otsustanud koos stabiliseerida olukorra Kõrgõzstanis. Teiseks ütles USA aseriigisekretär George Krol intervjuus ajalehele Kommersant, et teades Moskva häiritust USA vägede üle Kesk-Aasia riikides, teatab Washington, et tal pole kavas seal baase rajada.

Kui tuletada meelde rahulikkust, millega USA reageeris Sevastopoli baasi tagasiminekule Venemaa kätte, peaks pilt teie-meie-seisust mõlemas kandis selge olema.

Vilniusega jätkates võib öelda, et Putini kohaletulemine poleks veel tähendanud kindlat kokkusaamist tema ja Leedu juhtide vahel. Eks kõik mäleta, kuidas peaminister Viktor Tšernomõrdin ei rääkinud 1998. aastal Riias toimunud LMMNi kohtumisel Läti toonase peaministri Guntars Krastsiga ja peaminister Mihhail Fradkov läks 2004. aastal Laulasmaal kalale, et mitte kohtuda Juhan Partsiga. Tõsi, Putin ja Leedu peaminister Andrius Kubilius said hiljuti mitteametlikult kokku Moskvas. Ent Riia ja Laulasmaaga samaväärse etenduse andis Venemaa Vilniuses eelmise aasta lõpul, kui riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšov kohe kuidagi ei saanud kohtuda oma kolleegiga, kellest praeguseks on saanud Leedu välisminister.

Ometi pole välistatud, et Putini ootamatut loobumist on mõjutanud Eesti peaministri Andrus Ansipi kohalolek. Kuulub ju viimane poliitikute hulka, kellega Moskva ei suhelnud (Viktor Juštšenko) ega suhtle (Mihhail Saakašvili, Ansip). Veebruarikuist Putini-Ansipi distantsi Helsingis meenutades tasub jälgida Zubkovi ja Ansipi trajektoore Vilniuse kohtumispaigas. Kui tuleb kokkuminek, võib optimistidel olla õigus.