Toomas Kivimägi: soovin, et meie riigi edu peegelduks tagasi ka meie inimeste nägudelt

Toomas Kivimägi
, Pärnu linnapea
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu linnapea Toomas Kivimägi.
Pärnu linnapea Toomas Kivimägi. Foto: Pärnu linnavalitsus

Pärnu linnapea Toomas Kivimägi kõne 24. veebruaril Rüütli platsil lipuheiskamistseremoonial.

Austatud Eesti Vabariigi peaminister, ekstsellentsid, head pärnakad ja head külalised.

Tere tulemast Pärnusse, Eesti Vabariigi sünnilinna!  Eile 96 aastat tagasi, siit vaid paarkümmend meetrit eemal, minu selja taga asunud tollase Endla seltsimaja rõdult loeti esmakordselt avalikult ette „Manifest Eestimaa rahvastele“, millega „Eestimaa, tema ajaloolistes ja etnografilistes piirides, kuulutatakse tänasest pääle iseseiswaks demokratliseks wabariigiks". Iseseisvusmanifesti ette lugemine oli murdeliseks hetkeks Eesti riigi tekkeloos. Ajalooline Endla seltsimaja sai tules selle tekkepõhjuse erinevatel versioonidel 1944. aasta septembris tugevasti kannatada ja aastal 1962 kadus see maja Pärnu linnapildist lõplikult. Täna on ajaloolise teatrimaja märgiks Endla seltsimaja rõdu kujutav monument.

Veelgi enam. Selsamal päeval, 23. veebruaril 1918 andis Pärnu Eesti pataljoni ülem staabikapten Tannebaum välja käskkirja, milles öeldi: „Eesti iseseisvuse väljakuulutamist täna 23-al Februaril 1918 aastal tähelepannes, käsen hommen 24-al Februaril kell 11-30 minutid kõiki roodusid ja komandosid …kokku koguda – liini sõjariistas, kust tseremonial marsil muusika saatel läbi linna mindakse“. Sellest tseremoniaalsest marsist sai Eesti Vabariigi esimene sõjaväeparaad“. (Ago Pajur, Aldur Vunk – „Rahvusriigi sünd Pärnumaal (1917–1919)“.

Usun, et kelleski ei teki kahtlust ega kadedust, miks Pärnu linna Eesti Vabariigi sünnihälliks peetakse. Meie ajaloolise rolli sümboolseks kinnituseks pean ka Eesti Vabariigi sünnipäeva üht suurejoonelisemat tähistamist eile ja täna Pärnus. Aitäh, härra president!

Meil on keerukas, ent väga väärikas ajalugu. Siit tulenevalt küsitakse tihti – kas me oleme oma ajaloo väärilised? Ükski tänane raskus ei ole võrreldav nende katsumustega, mida meie kaasmaalased pidid üle elama, seistes relv käes Eesti riigi kaitsel. Ent kõiges muus ei näe ma vähimatki põhjust häbeneda seda, kuhu Eesti on viimase 23 aastaga jõudnud. Meil – riigina – on läinud oluliselt paremini, kui isegi kõige suurem optimist aastal 1991 loota julges. Seepärast ei jaga ma vähimalgi määral nende arvamust, kes kritiseerivad riiki. Kritiseerida võib poliitiku või linnapea tegu või tegematajätmist, aga mitte oma riiki. See peaks olema püha, niisama püha nagu meie kodu. Meie riik on meie kodu!

Kuna on sünnipäev, siis võib sünnipäevalaps (me kõik, 1,3 miljonit eestimaalast, oleme täna ju sünnipäevalapsed) oma riigilt midagi soovida. Esiteks soovin ma, et me kõik mõtleksime, mida teha, et meie riigi edu peegelduks tagasi ka meie inimeste nägudelt. Riigina oleme olnud väga edukad, ent see ei transformeeru üksüheselt inimeste rahuloluks. Sellel on nii objektiivseid kui ka subjektiivseid põhjusi. Viimases on kindlasti oma osa meie mõtlemises: me räägime, me kirjutame, me loeme iseennast palju väiksemaks, kui tegelikult oleme. Selle asemel et märgata ja tunnustada seda, mis on hästi. Miks?

Teiseks: ma soovin, et me lõpetaksime meie järgmise suure idee või eesmärgi otsingud, kuna see on olemas! See on sündimuse kasv. 13 tuhat sündi aastas on ilmselgelt ebapiisav, et siin ka kahesaja aasta pärast eesti keeles räägitaks. Sündimuse suurendamisest ei ole midagi olulisemat! Peaksime seda silmas pidama iga suurema otsuse või rahaeralduse juures. Kogu ühiskond peab panustama, üksnes siis suudame selle väljakutse enda kasuks pöörata. Kusjuures materiaalse kõrval pole põhjust alahinnata kaaskodanike märkamist või ühiskonna suhtumist tervikuna. Eelneva parimaks kinnituseks toon siinkohal suurepärase näitena Pärnu ja kogu Eesti ühe edukama ettevõtja AS Wendre omaniku Peter Hundi. Nimelt otsustas ta veidi rohkem kui kaks aastat tagasi kinkida kõigile Eestis järgneva kolme aasta jooksul sündivatele lastele teki ja padja. Kokku üle 40 tuhande komplekti! See ei ole materiaalses mõttes ühele perele laste kasvatamise kulusid silmas pidades väga suur toetus. Küll on aga suur  Peter Hundi panus (ligi pool miljoni eurot) ja kordades väärtuslikum on see vastsete lapsevanemate jaoks suhtumise ja märkamise märgina. Selline tähelepanu ja sõna otseses mõttes soojus läheb igale vanemale, igale lapsele hinge ja südamesse. Peter Hundi tegu, panustada oma riigi tulevikku läbi laste, võiks olla eeskujuks teistelegi edukatele ettevõtjatele.

Kolmandaks ja lõpetuseks. Eesti lipu ja tänase lipuheiskamise tseremooniaga seonduvalt väljendan taas kord arvamust, et kolmest kohustuslikust lipupäevast (iseseisvuspäev, võidupüha ja taasiseseisvumispäev) on  meie ja riigi jaoks selgelt vähe. Kindlasti tuleks loetellu lisada 1. september – teadmiste ja traditsiooniline koolialguse päev. See on küll lipupäevade loetelus, ent mitte võrdväärne iseseisvuspäevade ja võidupühaga. Ent võiks seda olla. See lisaks 1. septembrile veelgi pidulikkust ja mis veelgi olulisem – see oleks riigi- ja kodanikepoolne väärikas ning südamlik kummardus tulevikule – meie lastele. Kui üks koolijüts küsib oma vanemalt, miks täna lipud lehvivad, ja saab vastuseks, et tema pärast, siis jääb see päev igale lapsele elu lõpuni meelde ja südamesse.

Armas rahvas! Olen rõõmus ja uhke Pärnu ja Eesti üle. Olen rõõmus, et Pärnu on saanud osaliseks nii väärikast sünnipäevapeost. Tänan teid kõiki, kes te olete täna siia tulnud, soovin teile palju õnne, rõõmu, head tervist ja eestlastele omaselt pikka iga – nii teile kui Eesti Vabariigile.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles