Olen aasta-aastalt imetlenud suure nädala ja looduse meeleolude kokkukõla. Olgu siis varased või hilised pühad, ikka on kevadises looduses midagi sellist, mis pühade sõnumit toetab ja avab. Praegu, aprillikuu keskpaigas, näeme looduses kõrvuti nii talve kui kevade märke: surma ja elu märgid on veel läbisegi.
Suur kevad ootab nagu paisu taga, valgust on juba küllaga ja soojustki tuleb juurde küll visalt, aga siiski. Juba õitsevad kulu keskel esimesed krookused, lehekõdu alt tärkavad sinililled, pungad paisuvad avanemise ootuses ja päikesepoolsed muruplatsid löövad haljendama. Ülestõusmispüha evangeelium elu võidust surma üle vaatab looduses kõndijale juba igal sammul vastu.