Mäletan veel hästi seda aega, mil poisipõnnina sai kõik koolivaheajad veedetud maal vanaema juures. Pikka talumaja ümbritsesid puud. Oli vahtraid, kaski ja isegi kuusk upitas end taeva poole.
Puud olid suured
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meid oli seitse väänikat - kaks eestlast, venelane, lätlane, ingerlane, kaks sakslast. Algul oli keelega raskusi, aga käte vehkimisega, miimikaga ja segakeelega saime hakkama.
Aeg läks ja igaüks valis oma tee. Ühes jäime aga ühtseks - jutte pingetest eri rahvuste vahel polnud ja kodumaaks jäi Eesti.
Nii on meist kõigist saanud küpsed inimesed - isad, emad, vanavanemad. Keegi ei toonita erirahvuslust, kohtume sageli ja tunneme endid samahästi kui lapseeas. Kui aga kuuleme, siis meile on seejutte pingetest eri rahvuste vahel väikeses Eestis siis meile on see täiesti arusaamatu tõsiasi. Meid ei lahuta keegi - erirahvusest lastest on saanud sõbrad surmani.